Emotsioon

Kriisi selgroog on murtud?

Olin omadega eile nii põhjas: tahtsin kirjutada magistritööd, aga ei saanud, sest Sass ja Annabel karjusid mulle võidu kõrva. Tegelikult ei karjunud, nad omavahel säutsusid, lihtsalt selle vahega, et nad sättisid ennast sädistama täpselt minu kõrvale hetkest, kui ma läpaka lahti lõin. Lisaks ei mäleta, millal ma päriselt ennast välja sain puhata ja öösel magada. Hagen on superluks poiss, sööb ainult kole palju ja siis ongi nii, et selle asemel, et magada, rallin mina öösel piimapudelitega köögi vahet. Käekell ütleb, et selliseid ärkamisi on keskmiselt 2x öö jooksul ning sügavat unefaasi ei ole- ei saagi olla, kui keegi kannaga roietesse äsab või kõrval norskab. Ma ei tahtnud eile enam midagi, tegelikult tahtsin, aga ei suutnud. Tahtsin minna metsa, aga ei suutnud, tahtsin kirjutada, aga ei lastud, tahtsin magada, ei saanud. Olin tujust päris ära. Ma pesen, kasin, koristan, teen süüa ja olen nähtamatu. Olen nii iseenesest mõistetav nagu kraanist voolav vesi…

Aga täna sain metsa. Mitte ainult metsa, vaid seenele. Mul on oma koht, kus kivipuravikke korjamas käin. Oleksin 10 minutit hiljaks jäänud, siis poleks ehk viie minutiga korvi täis saanud. Mingid eestlased olid metsas ees, küll teisel pool teed, aga siiski, äkki oleks nad MINU seened ära korjanud. Olen puht eestlaslikult kade, see, mis puudutab seeni. Saaki jagan hea meelega, aga ma pean saama korjata. See on minu viis pidada jahti, seentele. Igaks juhuls oli mul lisaks tagasihoidlikule korvile ka kilekott taskus. Ma ei salli kotti seente korjamist, aga täna lihtsalt läks nii. Metsast koju läksin siis korvi ja kotitäie seentega. Lõviosa olid kivipuravikud. Sellest veel vähe, siis koju jõudes läksin parki ja korjasin siit ka pilvikuid ja kivipuravikke…. Meil siin Nõos kasvavad pargis ka kivipuravikud!

Kui ma saaksin olla seen, siis oleksin ma kärbseseen, kui ma oleksin puu, siis pihlakas, kui ma oleksin lill, siis mairoos-see kõige lihtsam kibuvits.

Annabel soovis kaneelisaiu. Tagasihoidlikult palus ta, et tooksin poest neid sügavkülmutatud. Ei toonud, mõtlesin, et kui juba, siis teen ise. Lapsed olid rahul, meie ise muidugi ka. Ma ju puhta pärmi peal. Täna siis ikka rohkelt võid ja suhkrut ka külma piima kõrvale. Annabel ja Sass mugistasid laua taga saiakesi ning Alexander arutles, kas igas kodus on restoran. Annabel ütles, et kellegi kodus pole restorani, mille peale Alexander vaidles vastu: “On küll, meie kodus on restoran, emme teeb ju…” Annabel katkestas Sassi mõttelõnga ning sosistas talle, et nii pole viisakas. Sassike tuli minu juurde, kallistas mind ja ütles, et ma olen tema kaneelisaiake.

Lisaks tegin ma täna teoks oma ammuse plaani meisterdada uksele sügise hõnguline pärg. Mulle pärjad meeldivad ja leian, et ainult talvel pole nende jaoks sobilik aastaaeg. Miks mitte ka sügisel?!

Seened on purgis, Albert ja Hagen on väsinud ja nutavad, mina ise olen surmväsinud, aga rahul: sain metsa, sain seeni ja põdrakärbseid ei olnudki!

2 kommentaari

Vasta Vaike Rootsmaa-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.