Kes pissis topsi – pliiatsitopsi?
Mina ei pissinud, ausõna, aga mis ja kuidas, sellest hiljem. Tegelikult tahtsin ma sõna pissis asemel kasutada kuses, aga Mamma oleks minestanud juba ainuüksi pealkirja lugedes.
Kõige olulisem teadaanne: Annabel kandideerib Nõo Reaalgümnaasiumisse eritingimusel ning on vabastatud sisseastumiskatsetest. Selle kõige tuules ei tee Annabel katseid ka Tartu koolidesse. Annabel oli kuni viimase hetkeni kahtleval seisukohal sisseastumiskatsete osas, aga milleks need, kui nagunii Tartusse kooli ei tuleks. Arutlesime kodus, millised plussid on elada praktiliselt kooli kõrval, ning milline näeks elu välja siis, kui olenemata ilmast tuleb ennast varakult voodist välja ajada ning hilja õhtul alles naasta. Mis elu see oleks, milleks? Selleks, et minul oleks uhke öelda, et tütar näiteks Treffneris või Miinas käiks? Ei, minule ei ole seda vaja – Nõo Reaalgümnaasium on ülikõva kool ning tegelikult on oluline, et Annabelil oleks koolis käia hea.
Me üldse räägime palju. Annabel mõtiskles longboardi soetamisest. Äge ju! “Olgu, aga kiiver ja põlve-, küünar- ja randmekaitsmed ka!?” Eee….?Ei?! tema hukkamõistvale pilgule järgnes minu monoloog valikutest ning elust ja surmast. Ma nüüd ei tea, aga ta vist enam longboardi ei taha…
Sass endiselt meisterdab ja seda nii, et tema meisterdused hakkavad juba ustest ja akendest välja pressima. Tegi siis vennike väikestele vendadele suurest pappkastist auto: meisterdas rooli ja pedaalidki ning hakkas neid siis mööda tuba ringi sõidutama. Hagen ja Albert röökisid kordamööda, sest koos ju kasti ei mahtunud. Õhtu saabudes leidis “auto” oma õnnetu otsa ahjus. Järgmisel päeval saatis Sass mulle pildi ahjus olevast paberituhast ning küsis vihaselt, kes tegi. Tunnistasin oma tehtut ning palusin vabandust, ütlesin, et ma ju ei teadnud, et nad sellega veel mängida plaanivad jne. Ei teadnud ma siis jeee, aga nii närvi ajas see röökimine ja kaklus… Aga paha tunne oli küll, et see talle nii väga korda läks ja et mina tema asja hävitamisega kurbust põhjustasin. Igatahes meisterdas ta poistele uue auto ja kassile majakese ka. Teipi, liimi ning paberit kulub meie majas nagu leiba.
Sassi tuba on kaetud vaatamata koristamisele ühtlase paberipudi kihi alla. Ühel ilusal õhtul haises seal veel lisaks kõigele muule kohutavalt. Haises pliiatsitopsis olev vedelik ning ühes sellega sinna sisse pistetud pintsel. Haises nagu oleks sinna keegi kunagi sisse pissinud või siis ära surnud ja ühtlasi vedelikuga üheks saanud. Ja te ei kujuta ette, kui kiiresti võib üks inimene kell üksteist õhtul luua selga istuda ning kui kiiresti sellega nullist sajani söösta. “Kes kuses pissis topsi???” Ütleme nii, et tegelikult on see jäänud selgusetuks, aga kuna ma kahtlustan ja Albert kitub, siis 1+1 annab ikka kokku mingi vastuse.
Mul oli eelmisel nädalal paha tuju ning pidasin saunas kurja plaani, kuidas oma emotsioone maandada. Seda sauna tellimise ning jõudmise lugu mäletate? Igatahes jäi puudu üks moodul korstnale ning talve saabudes paisus esiuks nii, et seda enam isegi hea tahtmise ja jõuga kinni ei saanud. Suve lõpus lubati, et kui Soomest uus partii korstnaid tuleb, siis võetakse meiga ühendust ja saame puuduoleva mooduli. Noh, teate ju küll neid tuleohutuseeskirju… Võttis siis keegi meiega ühendust? Ei… Lauri kirjutas neile kuu aega tagasi oma muredega ning jäi vastust ootama. Ootab tänaseni, aga kuna minul oli paha tuju, siis oli mul vaja põhjust. Kuri plaan nägi ette, et helistan tootjale ning olen jube nunnu ja samas kuri ka, välja kukkus see, et olin viisakas ning tore, telefonile vastanud mehed sõbralikud ning mõistvad ja nii on meil nüüd saunal välisuks, mida saab kinni panna ning korsten ühe mooduli võrra pikem ka ilma, et Lauri oleks pidanud katuseid mööda kõndima.
Minu eilsest eduloost ka. Lauri helistas päeval küsimusega, kas ma värsket latikat tahan. Ikka tahan, alati tahan, lubasin suitsutada ja puha. Meil on poisid maiad suitsukala peale… Saabuski abikaasa õhtul koju kahe suure kalaga. Punkt üks, ma ei oska kala puhastada, teoreetiliselt olen jube tubli, aga praktiliselt paras pudinäpp ning punkt kaks, suitsutanud polnud ma oma mürakaga ka õnnestunult kordagi. Mürakas on see suur keraamiline siis. Olen lugenud ja nippe kogunud, et kuidas, aga katsetanud ei ole. Olin kalu nähes juba valmis loobuma, juba puhastamise pärast olin valmis autosse istuma ja maale sõitma, aga siis hakkas ajast kahju ning teisalt tahtsin sooja ja värsket suitsulatikat täna, mitte külma kala ja homme. Esimene kala kadus laualt nii, et mina ei saanud midagi ning Annabelile olid saunast tulles järel sellest vaid riismed, kuid teist latikat õnnestus see-eest mekkida meil mõlemal. Suurepärane sooritus! Olen nii uhke enda üle, et sain hakkama keraamilisel grillil suitsutamisega, et õnnestunud on pitsategu ning vokkimine, rebitud liha valmistamine ja grillimisest endast ma enam ei räägigi. Elaval tulel toidu valmistamine paneb mul alati silma särama!
