Kaos
Lähen teisipäevast tööle ning meil on lasteaeda harjutamise ja lasteaiaga harjumisega kiire. Ütleks nii, et minu ilus elu sai reedega läbi ning pean hommikuti tänu kõigele normaalse inimese kombel äratuskella järgi tõusma hakkama. Käisime põgusalt lasteaiaga tutvumas ning reedel jäime väheke pikemalt.
Hagen ja Albert lähevad ühte rühma- sõime. Hagen on nagu musirull, kes võtab kõigest viimast. Hommikul vitsutas väike inimene koost teiste omasugustega helbesuppi süüa. Jah, lugesite õigest. Ma ise imestasin, et kuidas see puder teil nii vedel on, aga siis selgus, et ei olegi puder, neljaviljahelvestest keedetud piimasupp. Kas seal ka piima oli, ei tea. Veel ei tea ma, kuidas see maitses, aga Hagenile igatahes meeldis. Albert seevastu protestis ja kõndis lihtsalt ringi ning keeldus isegi proovimast. Tavaliselt on Albert just see, kes sööb ja armastab soolast.
Peale hommikusööki mängisid mõlemad vennad rahumeelselt erinevate asjadega teineteisest sõltumata. Kuna lasteaias on endiselt remont, siis lisaks sõimele on ühte rühma surutud ka mõned suuremad lapsed. Sellest tingituna said kaks suuremat tüdrukut Hagenit kodustada ning temaga mängida. Kõigile sobis. Albert ladus klotse, sorteeris kujundeid ja tatsas ringi. Rahulikult. Meil oli õpetajatega kokkulepe, et lähen õues olemise ajaks koju, et siis tunnikeseks, saan hakata süüa tegema ja siis poistele järele minna. Veidikese aja pärast helises telefon ja õpetaja palus tulla, sest Albert üürgab juba mingi 20 minutit ja maha ei rahune. Keerasin pliidi kinni ja läksin. Jah, Albert üürgas, seda tuttavat häält oli kuulda kaugele parklasse. Lasteaias on pisikeste mänguala piiratud madala lippaiaga. Albert rippus üle lippaia nagu märg kalts ja üürgas nii, et silmist pritsis pisaraid ja suust jooksid ilajõed. Albert keeldus laskmast õpetajal ennast puutuda, pisaraid pühkida, ilast suud kuivatada. Albert keeldus kõigest. Ei üllata, seda pilti oleme juba näinud, korduvalt.
Hagen seevastu lustis liivakastis koos teistega mängida. Mingil heltkel sõitis mööda suur auto, Hagen tõusis püsti, sirutas välja oma pisikese pika näpu ja jäi silmad pärani vaatama ja tuututama :” aaauuuutooooooo”, siis viskas ennast uuesti liivakasti istuma ning lõpuks otsustas sootuks selili viasta. Jah, sain seda jälgida, sest kõnelesin õpetajaga, Albert süles. Hagen oli ka korra kurvastanud, kui nägi, et mind ei ole, aga siis mõistis, et mängida on palju lahedam ja nii oligi.
Nii kui Albert mulle sülle sai, karjatas ta hüsteerilise karjumise asemel: “lääääme kojuuu!” Nojah. Korjasin ka pisikese pudrukuuli liivakastist üles ja läksime koju, et siis esmaspäevani. Albert vihastas ka autos, kus tahtsi istuda Hageni tooli ning keeldus mõistmast, miks ei saa, lükkas ennast vibusse ja karjus. Kuidas vibus last turvatooli istuma saada? Ei tea, ehk aitasid kaasa taarapunktis seisvate tädide hukkamõistvad pilgud või siis hoopis nende kaastunne Albertile…
Kodus läks hapul Albertil nägu nalja täis ja elu oli jälle ilus. Tegin ühepajatoidu lõpuni ja poisid said asuda tankima. Ma pole ammu niiii näljast Hagenit näinud. Kõht söödi täis ja aeg oli siis lõunauneks ja Albert ikka oskab… lisaks lasteaias korraldatud möllule korraldas ta eile veel paar korda siin kodus ka.
Mul on siiralt kahju lasteaiatöötajatest ja mõtlen seda tõsiselt. Nad peavad hakkama saama Albertiga ja neil on seal veel terve rühm täis tähelepanu nõudvaid lapsi, aga nad on õppinud inimesed- õppinud, kuidas toime tulla kõigi ja kõigega. Aga ikkagi tunnen ennast kohutavalt. Tunnen, nagu ma ei hooliks Albertist, õpetajatest, teistest lastest. Tunnen, et olen südametu, et lükkan ta teisipäeval uksest sisse ja olgu nüüd, saagu hakkama. Ok, Lauri lükkab, aga mõte jääb samaks. Tunnen, et olen hoolimatu, et jätan need õpetajad Albertiga tutvuma. Tunnen, et olen isekas, et võtan teistelt lastelt õpetajate tähelepanu.
Olen olnud õpetajatega aus ja kõik ette ladunud, milline Albert on ja mida võib oodata. Albert ei ole teistsugune, ta on täiesti tavaline pea-aegu kolmene poiss, kes lihtsalt ei suuda ennast verbaalselt väljendada ja ta läheb selle pärast närvi, et temast ei saada aru. Ja ta läheb närvi siis, kui mind ei ole. Kõik.