Juuni

Kõige olulisematest asjadest kõigepealt.

Annabelist ning lõpetamisest ja uuest algusest sügisel. Annabel sai hinnete põhjal sisse NRG-sse ning ühes sellega viie kooli katseid ei teinud, kuigi tal oli paanika, et mis saab siis, kui ikka eksamid halvasti lähevad ja see üks ja ainus kool teda ei taha. Ei läinud halvasti, Nõo Põhikooli keskmised eksamitulemused oli võrreldes riigi keskmistega kõvasti kõrgemad. Annabeli kõige nõrgem ja suurem komistuskivi oli eesti keel: 92 punkti, aga ta oli nii õnnelik selle tulemuse üle, sest kartis halvimat. Matemaatika eksami tulemustes oli ta pettunud: 96. Inglise keel oli selline meh: 98. Vähemalt ei ole häbi esimesel septembril kooliteed alustada.

Lõpukleidiks valis ta eelmise aasta muusikakooli lõpetamise kleidi, sest netis ja poode mööda kolades ei näinud ta ühtegi kleiti, mis oleks meeltmööda olnud ning mida oleks päriselt selga soovinud panna. Imeilus valik imeilusa tüdruku selga, kleidil oli au olla valitud teist korda valituks. Annabel sai ainekiituskirja matemaatikas, keemias, füüsikas, geograafias, vene keeles (!) jne. Reaalained on Annabelile rõõmuks!

Ilmataat aga suurt rõõmu elust enesest lõpupäeval ei tundnud vaid lasi lahinal nuttu ning kohe nii, et pildistaminegi jäi siseruumidesse, järgmisel päeval säras jällegi päike. Annabel sai nii ilusate tulemuste eest kingiks uue Mac mini ja vahetatavate nuppudega klaviatuuri. Mina tahtsin talle iMac-i, aga Annabel polnud nõus loobuma võimalusest mängida nintendoga arvutiekraani vahendusel, ning seetõttu valik selliseks kujuneski. Annabeli eelmine arvuti oli samuti mini, aga ealistest iseärasustes tingituna oli see muutunud nii aeglaseks ja pärsituks, et vajas nagunii väljavahetmist ning nüüd oli selleks ideaalne võimalus.

Sassist. Sass lõpetas neljade ja viitega, ehkki käekiri on koledam kui Lauril ja loeb eesti keeles halvemini kui mina vene keeles ja te ei kujuta ette, kui hästi mina seda viimast veel teha oskan, või siis ei oska. Kiituseks tuleb öelda, et ta loeb vähemalt suveks jäetud raamatuid ja seda igapäevaselt. Muidu on Alexander endiselt sama emotsionaalne ja häälekas nagu mina, aga jätkuvalt hea südamega.

Väikestest poistest ka. Hagen klapib endiselt Alexanderiga kõige paremini, on kõiged väledam ja kõige nõudlikum. Albert on rahumeelne ja ettevaatlik. Meil on lõpuks mänguväljak valmis ning Albert laseb endiselt liumäest alla kõhuli pepu ees, Hagen on valmis sööstama see-eest ka pea ees… Hageni pärast on kõik vihmaveetünnid, ja neid on meil tervelt kaks, kaanetatud, sest ta on valmis ennast sinna sisse ka upitama ja uputama.

Natu nalja ka vahele. Lastele sööki serveerides soovin ikka kõigile, kas siis “head isu” või naljaga pooleks “bon apetutt”. Alexander on selle viimase minult üle võtnud ja ühel päeval kui ta kraaksatas pisikestele poistele “bon apetutt”, põrutas talle Albert vastu “punane mutt”.

Kaantest ja kaanetamisest. Käisime Alexanderiga maasikaid ka juunis korjamas. Kahepeale tuli saagiks 16,5kg ning ma ei saa üldse öelda, et enamus on minu korjatud, sest Sass korjas nagu masin, suu muidugi käis nagu tatraveski – see vist oligi meie kvaliteetaeg, sest tema muudkui lobises ja mina ütlesin ka paar sõna vahele. Põllult auto poole kõndides tahtsi vennike väga ise ikka pangi kanda, aga ütlesin, et mul on kahe ämbriga kergem, tasakaal paigas ja minek nõnda päris hea. Oli ta jee hea, kohe nii hea, et tuli lausa tee peal pausi pidada. Keedumoosi sai nii, et jõuluni vastu ei pea, sest juba läks teine purk lahti ja keedumoos on see, mida meil läheb.

Mis veel? Kevadine külm võttis murelitel õied ning saagiks saime paar pihutäit marju ning needki on otsas, haput kirssi pole üldse ja õunte ja viinamarjadega läks samamoodi. Mustikad suutsime kattelooridega päästa ja hukka said vaid ladvaõied. Esimesed mustikad hakkav värvuma ning mõned õnnelikud siit majast on saanud omal suu magusaks teha. Muidugi mõista ei kuulu mina nende hulka, sest minu rõõmuks jääb marju noppida ja neid teistele sisse sööta.

Tikrid on see-eest otsast lõpuni marju täis.

Talv mõjus hävitavalt ka roosidele, paar isendit vandusid külmale alla ning lõviosa kiratseb. Lehetäisid on muidugi sama palju nagu sääski ja musti mutukaid… Pojengid olid ilusad… Kollasel pojengil oli õienuppe vähemalt 29, käisin teda tihti pildistamas ning õisi imetlemas.

No ja see iiris…

Suurema osa taimedest kasvatasin see aasta ise või hoidsin üle talve. Kannad on näiteks eriti uhked ning ega minu lemmikud kollased ripp-begooniadki alla jää. Tomatisortidest kasvatasin näiteks selliseid mida mul varem olnud pole ning kurgiks valisin sordi nimega “alpaka”. Kui taimed välja istutasin, siis mamma oli nagu kurjast vaevatud, et nii vara ei istutata… Kui mõned päevad tagasi teada sai, et me juba oma aiast värsket kurki saame ja patissonid õitsevad, pidi ta imestusest pikali kukkuma.

Lauri tehtud peenrakastid on ilusad! Herneidki pole meil varem nii ilusaid olnud ja seda kõike suuresti ikka tänu Laurile. Mul siis kodus elab tema näol kuldkala, kes täidab minu soovid ja ideed. Mangusin kaua, et saada lastele suur liivakast ning sain ka, suisa koos mänguväljakuga. Lubasin talle, et ma enam nii ei tee, et ostan valmis ja siis tema ülesandeks on kokku panna. Ega ma suurt ju süvenenud, kuidas ja mis ning kodus siis selgus, et oih, jalad tuleb kaevata ja valada ning sinna kuluvat segu polnud teps mitte vähe. Lauri planeeris ja kaevas, istutas taimi ümber ning minul oli lihtsalt piinlik, aga nüüd on lastel palju rõõmu!

Liivakast on lihtsalt MEGA, sellist ei osanud ma lastele küll ette kujutada – tulemus ületas ootused! Kõige suurenad liivakastisõbrad on muidu Hagen ja Alexander, aga siia mahub ka Albert ning ruumi jääb kõvasti ülegi.

Lastest veel: Albert jäi haigeks, nüüd on Hagen haige, oma järjekorda ootavad ka Annabel ja Sass. Minul algab juulis puhkus. Ei tea, kas nutta või naerda, et lapsi on palju ja haigused mööda inimesi käivad. Lootust on, et puhkuse lõpuks saavad kõik ehk terveks, või alustavad uue ringiga. Täna on tegelikult juba palju parem, kuid mõned päevad tagasi palavikutas veel Hagen nii, et sonis suisa öösel, lisaks veel kuiv ja haukuv köha, millel ei otsa ega äärt. Rohud sisse ja pudrukuul lendas muidugi jälle ja keelata ju ei saa, sest laps tahab ka õue, tahab ka kurki, kiikuda ja kilgata, mis sest, et paari tunni möödudes on jälle hingetuks köhimas ja palavikutamas…

Albert genereeris ilusa liitsõna: puupea- pilt ütleb kõik.

Viimane pilt: mõista mõista, kes küll kõik mustikad ära sõi?

Hurraa ja elagu suvi!