Hakkan otsi kokku tõmbama
Vahel lihtsalt on nii, et tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Ei teagi, millisest otsast. Kõige suurem mure on see, et eelkaitsmine on oktoobris ja mul on kondikava tehtud, aga liha luude peale kasvatatud pole. Kas hakata kokku tõmbama ja jätta kõik pooleli või tõmmata teist otsa ja ennast kevadele ja lõpetamisele lähemale sikutada? Oi, kus paljud saaksid irvitada, kui kõik pooleli jätan- irvitada, parastada. Olen kuulnud palju soovitusi, kus võta akadeemiline ja tiksu omas rütmis. Mis vahet seal on, kas akadeemiline või kohe lõpp, sest reaalselt ei jõuaks ma kummalgil juhul kusagile. Mõned arvavad üldse, et laste kõrvalt on normaalne, et mina jooksen iga vile või plaksutamise peale. Asi see siis ära ei ole. Nui neljaks, aga ma sikutan alguses veel ikka seda otsa, mis mind kevadele lähemale tõmbab.
Suvega hakkan ka joont alla saama: Alexander aitas meil laupäeval õunad kokku korjata ning nüüd meil on ligi sada liitrit mahla, mida alla kallata. Alexander ise ongi kõige suurem kallaja- tasside viisi. Nüüd on suuremaks asjapulgaks Albert ka, kes armastab samuti mahla ja morssi. Kõik toitumisspetsialistid võivad nüüd järjekorda võtta ja öelda, et mahla ei ole hea lastele joota, väikestele tohib ainult vesimagedat sööta ja magus on üleüldse lastele keelatud. Tegelikult on mul täiesti suva, mida keegi arvab: Hagen vitsutas endale sisse hakklihakastet ja mulgiputru nii, et silm ka ei pilkunud. Mis te arvate, et tegin Hagenile mingi ekstra beebitoidu, mida nimetan peenelt hakklihakastmeks, et lihtsalt toidul nimi oleks, mis sest, et sellel reaalselt selle nimetusega mitte midagi pistmist ei ole? Arvake edasi. Lapsed söövad üldiselt kõike- pirtsutamist ei toimu. Vaatamata sellele, et siin läheb kommi kilode viisi, siis ei öelda ära ka brokkolist ega porgandist, kalast ega viineritest. Viinereid saab siin harva, aga see-selleks.
Mis puudutab mahlategu, siis laisale inimesele kohaselt lasime lisaks pressimisele mahla ka pastöriseerida ja kotti panna. Laisk, nagu ma olen.
Miks ma koguaeg rõhutan, kui laisk ja nõme ma olen? Ikka selleks, et saaksite tuge oma senisele arvamusele. Alati võiks ja peaks (!) ju kõrgemale ja kaugemale hüppama. Kellegi arvates. Keegi pole kunagi rahul sellega, mis võõras kodus toimub. Miks ma ei tee, miks ma ei lähe, miks ma ei pane, miks ma panen ja miks ei ole see nii ja too naa? Selle pärast, et nii lihtsalt on. Lastest on kahju, nad vääriksid paremat.
Teate nalja? Alexanderi sünnipäev oli augustis ja kutsusin inimesed koogile ja kohvile ning te ei kujuta seda pettumust, kui päriselt oligi ainult kooki ja kohvi. Mamma küsi otse, et nalja teen või? Ei teinud ega tee ka edaspidi. Oligi ainult kook ja kohvi. Meil on lihtsalt kombeks, et iga sünnipäeva ja koosviibimise ajal peab toimuma orgia- söömisorgia. Laud peab (!) olema lookas. No vot, tõmban ka siit otsad kokku… Kui kutsun kohvile ja koogile, siis nii ka on. Miks ma pean jooksma ennast ribadeks? Mina ei tunne ju sellest koosviibimisest siis nagunii mingit rõõmu: köögikata, kelle ainsaks rõõmuks on pese-kasi-korista ja tee süüa… Jooksed köögi vahet: kellele piima, kellele koort, kes soovib suhkrut, a kas leiba ei olegi… Soolane saab söödud, laud puhtaks, koristada, uued nõud ja magusaring. Milleks? Miks peab nii? Ma ei taha… Nojah, egoist, peab ikka kõik nii olema nagu mina tahan. Kellele ja mida ma näitan, nagunii lohisen lati alt vabalt läbi.
Olen tähele pannud, et kõik postitused on nii positiivsed, ma kohe üdini kiirgan seda rõõmu ja energiat. Jällegi, miks ma ei võiks kirjutada nii nagu asjad on ja nii nagu ma mõtlen ja tunne. Miks ma pean maski ette tõmbama ja manama näole naeratuse, kõik on niiiiii kuradima lahe. Tśill-bill. Ei ole. Paks olen, inetu, laisk, saamatu, egoistlik. Reaalsus.
Tahaks vahepeal minna lihtsalt välja. Endast õues käin ma nagunii tihti, aga päriselt välja: sööma, ujuma, teatrisse, kinno, külla… Minu suhteliselt ainsad väljas käimised piirduvadki iga kahe nädala tagant korra ühte seminari. Ma olen nii kuradi loll, et rabasin enamus aineid eelmine aasta ära teha… Nüüd ei ole selleks aastaks nagu midagi- ei saa minna ja olla võõraste inimeste seltskonnas, arutada ja naerda, nuusutada akadeemilist õhkkonda, kiruda parkimist ja olla mujal kui siin…
Hommikul viisin Alexanderi lasteaeda ja ma läksin jälle endast õue. Ei, ma ei kavatse liituda selle programmiga, mis õpetab lapsevanematel pikemat toas püsida. Ei kavatse. Saan hakkama. Miks ma siis õue läksin? Alexander jorises, et ei saa riidesse, püksid on pahupidi, sokk ei lähe jalga… Sai ennast kuidagi riidesse, kakao ootas joomist ja tuligi hakata teistpidi uuesti riidesse panema. Müts ei läinud pähe, sall oli kadunud ja jope oli üleüldiselt nõme. Kell käis armutult. Pean Alexanderi jõudma lasteaeda viia enne, kui Annabel kooli läheb, sest Lauri on ammu juba kodust selle aja peale läinud. Ja siis ma läksin endast õue. Ukse paukudes. Ajasin auto aiast välja istusin autos kõrvades toss välja vihisemas. Ja milles siis Alexander süüdi oli? Ei millegis… Lihtsalt asjatult pisaraid ja negatiivseid emotsioone. Eks laps oli lihtsalt väsinud ja mina ka. Reaalses elus ei anna miinus ja miinus kokku plussi. Sellest tuleb kokkupõrge… Lasteaia ees me kallistasime, soovisime teineteisele ilusat päeva ja andsime musi. Minu väike pojake… Juba lõuna ajal toon ta koju…
Hommik algas taas sita sees. Iga hommik algab… See väike inimene oli ennast kõrvuni jälle täis lasknud ikka nii, et lainetas kintsude vahelt ja mähkmete ning pükste vahel oli selline mõnus sitt. Oligi sitt. Ei olnud kaka. Body oli koos, püksid olid koos ja mina olin ka. Virtsa lekkis minu rasvastele kintsudele ning said minugi riided määritud. Mul on riietega üldse jube kitsas: ühed püksid istusin ju katki… Täna pidi jälle olema mingi üüratu elektrihind. Iga päev räägitakse, kuidas järgmisel päeval tuleb pistikud seinast tõmmata. Jajah. Tõmbasin kõik pistikud seinast ja väntan praegu pesu pesta. Ajaviiteks. Käsitsi. Ai kurja, vahele jäin. Tegelikult viisin pesu Nõo Veskijärve äärde, viskasin vette, panin kivid peale ja lasen loodusel oma töö teha. Ma ei tea, kas seal kalu ka on, aga põhimõtteliselt saaksid nemadki söönuks…
Pildikene Albertist ka. Tema käib minuga koos tihti õues- kohutavad kahesed! Õues käib ka, aga selle endast õue mineku alla mõtlen ma ikka endast välja minekut. Pahupidi pööramist- sisikond välja, maks üle kopsu. Ma ei saa üldse aru, miks öeldakse, et kops läheb üle maksa. No visualiseerige seda minekut, pole võimalik! Minu näiteks ongi kops üle maksa…. Stabiilselt.
Et siis, sai jälle auru välja lasta.