Annabel 15!

Annabelil oli 14. juulil sünnipäev – 15!

“Mis sa sünnipäevaks saada soovid? Ma tean küll, mis me sulle kingime; trussikuid ja sokke!” Ja siis enne sünnipäeva ja enne jõule käib ikka see jutt, kuidas keegi saab sünnipäevaks neidsamuseid – ka see aasta polnud teistsugune, kuigi seekord said lubadused tõeks ning pisikesed poisid ulatasid õele sünnipäevahommikul kingikoti lubatud püksikute ja 10 paari sokkidega. Te võite vaid ette kujutada, kui kurvaks vajus Annabeli nägu… Pärast tunnistas ta mulle, et sisimas lootis, et see pole ainus. Ei olnud ka!

Lastega on alati nii, et neile tahaks rohkem ja veel ning ka siis jääks väheseks. Lastele annaks oma hinge tagant viimsegi ning siis hakkaks ka kripeldama, kas sai ikka piisavalt.

Muutusin Annabeli sünnipäeva eel päris kurvaks, sest ta on varsti suur inimene ja teab ise, mis, kes, kuidas ja kuna ning siis käime meie tal külas, kui ta üldse meid tahab… Kõigest hoolimata jääb ta alati minu Annabeliks!

Alles hiljuti röökisid tited jälle üks hullemini kui teine ning küsisin siis Annabeli käest, et kuidas tema sisse seda soojust nii palju mahub, sest ta lohutas ühte kurbadest ja isekatest. Ta vastas seepeale, et aga nad on ju nii õnnetud… Ma ei tea, mul ikka viskab küll vahepeal nii üle, et ma ei suuda: iga mu keharakk kisenab “eiiiii taaaahaaaa!”

Annabel on hästi mõistlik ja mõistev, soe ja armas tüdruk, kes suudab hakkama saada vendadega, minuga ja kõige muuga. Talle meeldib lugeda: kohustuslik kirjandus on juba unustatud teema ja juba järab uut raamatut. Annabel on tänulik ja püüdlik: ta püüab märgata ja hea sõnaga toetada. Näiteks tänab ta mind iga päev maitsva toidu eest (isegi siis, kui pudrul on kõrbemise maitse juures või näiteks sool sisse panemata jäänud) ning selle eest, et ma nendega õhtuti mängin. Võin teinekord ka näiteks siis, kui ma nad kõik kimpu köidan ja kuhugi viin, või siis ainult temaga koos lähen. Õhtuti käib ja kallistab enne ööund ning piiksub vaikselt, et ta armastab mind. Vot selline laps.

Õigel päeval käisid sugulased ning järgmisel sõbrannad. Hästi sooja tunde tekitas sisse see, kui külla tulnud tüdrukud võtsid viisi üles ja laulsid Annabelile sünnipäevalaulu. Nii tore!

Neli põlvkonda: Rotik, Mamma ja tädi Aune, mina ja siis minu Annabel ja tema kolm venda. Rotiku tegelik nimi on Eevi, osade jaoks on ta mammu, minu jaoks Rotik, sest kui mina väike olin, siis olevat me mingit mängu mänginud, kus tema oli vesirott ja mina pöialpoiss ning üle kolmekümne aasta on ta olnud Rotik ja nii ongi, on ka siin.

Tordid tegin ikka ise, soolakaramelli tordi sisse ja peale keetsin ka ikka ise…

Soolakaramell ja kreekapähklid annavad kokku surmavalt hea koosluse! Täiskasvanud olid seekord reserveeritud ja keegi nagu väga torti ei kiitnud, tüdrukutele küll meeldis ning Annabel muidugi oma headuses kiitis nagunii. Minule näiteks maitses väga, aga eks inimesed ongi erinevad ja see kõigile ei peagi kõik sobima.

Sünnipäevad on sageli võimaluseks saada perepilte. Laurile ei meeldi pildistamine, aga kolmandate inimeste juuresolekul jääb ta viisakaks ja kannatab ära.

Tassisin Annabeli sünnipäeval tittesid küll üht ja teistpidi, ühe ja kahekaupa, siis sai joostud vasemale ja paremale ning järgmisel päeval olin nii haige… Meil on imelised naabrid, kes tulid ning aitasid köögis ja grilli ääres, aga viisaka inimesena (ma vähemalt püüan!!), ei postita ma siia neist pilte, et kõik saaks teada, kes on need imelised. Vot.

Pisike peninukk oli külalistest väga häiritud. Ta on ennast nüüd hakkanud sisse elama ja territooriumit tunnetama ning kaitsma. Latte on vana pehmo ise, aga Freya annab lootust.

Siia lõppu siis ka Mamma rõõmuks üks jutt.

Kujuta ette, et oled minu laps. Ku situksid mulle Sina? Kujuta nüüd ette, et oled Hagen – see paljas 2 aasta ja seitsme kuu vanune poiss. Hagen seisis diivani peal ja tõenäoliselt lasi puuksu, aga oh õudu, kõht oli lahti… Annabel koristas mööda diivani seljatuge alla valguvat sitaplahvatust, mina tuli juba kangema kraamiga ja pesin raja puhtaks. Vot, et siis diivani peale, põrandale, terrassile, muru peale ja kui juhtub, siis ka potti…

Ahjaa, Mammale ei meeldi sellised jutud. Mammale ei meeldi sellised sõnad nagu näiteks sitt, aga kui juba esimese klassi lapse kohsutusliku kirjanduse raamatus on sõna “pasandama”, siis leian minagi, et on ok kasutada selliseid argiseid sõnu nagu täna siia kirja sai.