Elu,  Emotsioon

Lauri helistas täna: “Mul on vaja nõu: ühte potti või panni!”

“Kumba siis?”

L: “Mul ükskõik. Ma olen Bauhofis, mul on vaja, et sa läheksid kuuri ja võtaksid selle tööriistakohvri…”

“Oota nüüd. Misasja, kuuri,” ja ajasin ennast diivanilt raskete liigutuste najal püsti ning hakkasin kuuri poole kõndima, ise veel Laurilt täpsustavalt küsides: “Kas ma pean poti kuuri kaasa võtma?”

L: “Jah!”

“Sellest oleks pidanud alustama, ma lähen otsin!”

Kõndisin tuppa tagasi, võtsin sahtlist ühe poti ja alustasin teekonda tagasi õue. Rapoteerisin talle, et liigun juba kuuri poole, kas ta ikka kuuleb mu raskeid samme terrassil, kas ta kuuleb, et olen juba ust avamas jne. Tal oli vaja, et mõõdaksin hästi täpselt ära ühe kohvris asuva jubina diameetri ning siis pidasime arutelu, kas 8,5 mm ikka sobib või ei.

Olime jõudnud järeldusele, et 8,5 millimeetrit sobib ning küsisin seepeale Lauri käest: “Aga mis ma selle potiga teen?”

L: “Mine tee poistele süüa!”

…….

Mis teie pisarate eest saanud olete? Mina sain röstri…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga