Elustiil,  Lapsed

Veroonika

Olin kindel, et meie ellu ei lisandu mitte ühtegi naist. Olin kindel, et mina saan olla see üks ja ainus alfaemane, aga elu tahtis teisiti. Pean pereelu toimimise nimel aktsepteerima isendit nimega Veroonika ning temaga ma võistelda ei suuda ei omaduste ega väljanägemise poolest. Meestele ju suured isendid meeldivad ja Veroonika on suur, kiire ja võimas. Piinlik tunnistada, aga mulle meeldib ta ka.

Veroonika on siis meie temperamentne ja suure südamega (3,6l) auto. Sõitsime eile maalt koju ja Alexander küsis, miks meie autol nime ei ole. Ta teab väga hästi, mis on auto mark ja puha, aga vot, miks ei ole nime nii nagu meil kõigil. Ei osanudki midagi talle vastu öelda. Alexander arvas siis kohe lennult, et auto nimi võiks olla Veroonika: see olevat ilus nimi ning sobib talle. No vot, nüüd ongi meil Veroonika. Päris kummaline, ükski teine sõiduriist pole nii suurt tähelepanu pälvinud. Kia oleks vabalt võinud olla ju Tõnis ja Honda oleks olnud…. Ei teagi. Lisaks veel Volvo, Ford ja Mersu…

Veroonika on meie kodus tõesti väga oluliselt kohal: ta mahutab terve meie pere ja vajadusel pool elamist ka. Selle pildi peal olemegi esimesel autosõidul terves koosseisus. Otsisime kaua ja olegem ausad, suure pere jaoks ruumikat autot leida on raske, eriti veel siis, kui on kindlad nõudmised: peab mahutama kuus inimest, neist 3 isofix kinnitusega turvatoolides. Mugavus ikkagi loeb, eriti, kui on vaja autosse turvatoolidesse lapsi toppida ning teised inimesed peavad veel ka lahedalt ära mahtuma. Veroonika täitis kõik meie ootused ja nõudmised. Jah, tal on üks kohutav viga, aga arvestades tema suurt südant, raket keret ning väledaid jalgu, siis see janu on tal mõistetav. Hea, et õlut ei joo- see oleks lihtsalt poole kallim bensiinist. Veroonika teeb veel eriliseks fakt, et kuigi ta on sündinud Ameerikas, siis kodakondsus on tal olnud ainult ja ainult Eesti… Jah, me oleme tema teiseks koduks, aga kilomeetreid on ta kogunud enne meid Eestis… Tema eelmine omanik tüdines ära ja võttis endale jälle uue, Veroonika tagastas ta esindusse.

Tore oleks, kui saaks nii ka kasutatud ja tüütuks muutunud naise esindusse tagastada- viiks vanematele tagasi ja ütleks, et võtad uue, vähe värskema aastakäiguga.

Käisimegi eile koos poistega maal pinnalaotust korraldamas. Üllataval kombel keegi ei röökinudki ja kassid ei saanudki närvivapustust. Mul tuli lihtsalt nende õigete pannkookide isu ja mõningase etteteatamisega saigi siis võõrsile sööma mindud. Mamma pannkoogid on lihtsalt parimad! Ta pakkis need kaasa meile ka, aga noh, nagu ikka, unustasime maha….Annabelil tuli väike pisar silmanurka, kui kuulis, et me ilma temata maal käisime ja pannkooke sõime ning talle mõeldud pannukad maha unustasime… Vaene laps, pidi jälle tühja kõhuga magama minema.

Eile oli tore.

Albert on täna see-eest seestunud. Mul saavad isegi sõnad otsa… Ma lihtsalt julgesin hommikul Hagenile putru pakkuda ja sellest tüli algas: Albert röökis, hüsteeritses, loopis lusikat, tahtis kätega süüa, siis üritas taldrikut laua pealt alla visata.. Kõiki tema toiminguid saatis kõrvulukustav röökimine ja hüsteeria. Imeliselt alanud päev!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga