Elustiil,  Lapsed

Haistmine ja alpi kann

Mul on mingi värk lõhnade tundmisega. Tegelikult on see probleem olnud terve elu, aga viimasel ajal on hakanud intensiivistuma. Olen ülitundlik kõigele, mis lõhnab, haiseb, lehkab. Albertit ootama jäädes ei kannatanud ma enam näiteks hakkliha praadimise haisu ja see on siiani nii. Võin kilomeetrite, ok, liialdan, kaugusele tunda, et keegi suitsetab või kusagilt on liginemas keegi, kes pole ammu pükse pesnud. Käisin täna poes ning tundsin juba ukselt, et asi on hapu: keegi siin poes pole pesemas käinud ning kae õudu, mul oli au olla järjekorras tema sabas. Hea küll, ta oli suht leebe näide pissi ja mustuse lõhnade segunemisest lisaks juurde veel sörtsuke higi. Leebe, aga minu jaoks kaugele tunda.

Plaan oli strooganovi teha. Tegin muidugi ka, öökisin sisemiselt liha praadimise ajal ning hapukurk jäi lisamata, sest kae õudu, see oli imeliku lõhnaga ja ei maitsenud ka just kõige paremini. Kusjuures, toit ise oli ok, aga toidu tegemise lõhnad mitte. Liha on kuidagi üldse tundlik koostisosa, kala muidugi ka. Näiteks kala ostes küsin müüjalt kaupa nuusutada- kui lõhnab kala järele, siis ei osta. Kunagi ammu pidi Maxima müüja imestusest pikali vajuma, kui küsisin nuusutada.

Haistmisest veel. Lisaks kõiksugustele ihulõhnadele tunnen ka surma lõhna. Surm lõhnab nagu surnuaed, aga sellistes kohtades, kus surnuaeda ei ole. Näiteks tänaval, haiglas. Selline värske laiba lõhn. Sihuke spetsiifiline, aga ilma laibata ja täiesti suvalises kohas. Minge surnuaeda ja saate aru: seal on surm kõikjal. Mina ise surnuaedades ei käi ja surnuid kardan- laibakoera ametit ei saagi pidama hakata. Nuuks.

Jah, lisaks sellele, et olen eelneva jutu põhjal peast soe, siis olen düsgraafik ka. Just nimelt alpi kann ja mitte alpikann. Teatav düsgraafia on taotluslik: Alexander vaatab multikaid ja pugistab naerda sõna “alpikann” peale. Noh, kann… See ajab ju kõiki naerma. Ütle veel lisaks puuks ja peer ka ning poiss kõõksub naerukrampides põrandal. Alexander on täna lasteaiast kodus, sest ma lihtsalt ei suuda hommikul kell 7 ennast püsti ajada ja tegutsema hakata. Ei suuda.

Hagen on näiteks sajaga sõge mees: ta nõuab öösel iga kolme tunni tagant pudelitäit piima. Ja kui ei too, siis röögib seni, kuni tood. Et siis: kell poole kaheteistkümne aegu hakkab trall pihta ja hommikuni. Tavaliselt ei jookse ka ju kohe tema esimese kiune peale vaid püüad lollis lootuses teda magama uuesti saada. Ausalt, me ei näljuta last. Näiteks eile enne magamaminekut toppisin ta putru ja suitsukala täis. Jah, lugege uuesti: suitukala. Hagen saab homme 9 kuuseks ja selleks ajaks on ta saanud kõiki neid toite, mida söövad kõik teised. Talle näiteks meeldivad vaarikad ning ta sööb kõike, mida pakutakse. Suure sööma ja suure sittumisega laps. Täna hommikul näiteks sittus minu padja voodis täis ning ma keerasin sinna käsipidi sisse. Hea veel, et käsipidi… Ma ei suuda kirjutada viisakalt. Iga hommik on sitapidu. Vähe sellest, et oled väsimusest ümber kukkumas, siis alustad hommikuid sita küürimisega.

Väsimusest veel nii palju, et leidsin käsimüügist mingeid erguteid. Jube hästi toimivad. Paki peal on kirjas, et tuleb üks pakike päevas võtta, aga mulle mõjub 1 pakike täpselt paar tundi, siis tuleb võtta järgmine, et tunda ennast elusana. Ükspäev kühveldasin endale sisse vist neli pakki ja olin hästi tegus: koristasin, pesin ja olin isegi heatujuline. Järgmisel päeval surin. Ei, ei mingit surinat, ma reaalselt olin ümber kukkumas, silmad ei seisnud lahti ja olin valmis kohe karjuma hakkama, kui pikali ei saa… Säh siis neid erguteid.

Käisin täna väsimust trotsides Albertiga õues. Alexander pugistas toas multikate saatel naeru, Hagen vajus väsinuna vankris unele ning meie kahekesi olime. Lihtsalt olime. Alberti kõige suuremaks eeskujuks on kahtlemata meie peni Latte. Keskmise pildi peal ta siis joob oma traktori järelkärust vett. Tegelikult ma ei ta, kas joob või kastab nina sisse, aga nii talle igatahes teha meeldib. Mõned nädalad tagasi kastis ta oma nägu, nagu dops-dops küpsist piima sisse, Latte veepangi. Peni teeb nii, miks siis tema ei või. Kass sööb krõbinaid, miks siis Albert ei tohi… Parimad eeskujud.

Mina olen nagu ikka loppis ja väsinud. Juuksed on kah nagu on. Ma eriti hoogsalt neid kammida ei julge, muidu kukuvad need viimasedki peast… Kusjuures, üht-teist on ikka tagasi kasvama hakanud ja seepärast ma selline kahupea oma beebikarvadega olengi. Udupea. Poisid on õnneks sama udused nagu ma isegi, Hagenil viskab väikestviisi punakat läiget ka sisse. Albertil viskas ka pisikesena, aga see on kahjuks ära kadunud. Nii tore, kui keegi oleks ka punapea!

Eile saime käia koos suurematega ujumas. Siinkohal tuleb siis märkida, et Hagen jäi koju. Meie lahke naabrinaine pakkus, et ta võiks hoida.. Ta on nõnna uus siin, et ei tea veel: annan kuradile sõrme ja ta võtab terve käe. Igatahes, Alberti jaoks oli näiteks see päris esimene tutvumine ujulaga… Lauri oli saba ja sarvedega mineku vastu: mingu mina Annabeli ja Sassiga, tema jääb koos Alberti ja Hageniga koju. Mina jaurasin jälle vastu, et kas koos Albertiga või siis üldse mitte. Jah, Albert kardab kõike, sest ta pole käinudki. Covidi-aja laps. Aga, kuidas see laps siis õpib ja kuidas ta harjub, kui talle isegi võimalust ei anna? Igatahes, kõik läks nagu ootasin: alguses värises ja karjus ta hingematvalt nii, et ma vasakust kõrvast poolenisti kurdiks jäin, aga siis rahunes maha ja nautis. Tegelikult oli superluks, et rahvast nagu polnudki. Alguses oli ujulas veel 3 inimest, aga kui nemad ka varsti lahkusid, siis jäimegi vaid meie. Nii mõnus! Kogu pundiga mullivannis…. Mmmm… tuleb korrata! Personal oli ka nii tore ja mõistev Alberti suhtes: toodi mänguasju ja püüti mitte hukka mõista. Igatahes, Alberti jaoks oli see käik midagi suurt. Ta on peale ujumist täiesti teistsugune: selline mõnus ja kudi-kudi poiss, kes ei karju, naeratab, ronib sülle, kallistab ja lihtsalt on armas. See kohutav kahene on pugenud kivi alla peitu. Mõneks hetkeks.

Lisaks sellele, et ma hommikut alustan nagu tavaliselt, suudavad poisid korraldada sellele veel lisa. Näiteks jättis täna Albert oma pulgajäätise diivani peale sulama. Õnneks see diivan pole suurem asi, mille pärast pisaraid valada, aga jäätise pärast poetan ikkagi mõne pisara…. Hagen üritas nõudepesumasinast mustade nõude pealt sodi kätte saada ja seda põrandale plätserdada.. Siinkohal tervitusi Annabelile, kes hommikul nõudepesumasina tühjaks tegi, või siis ei teinud ka. Aitäh sulle musirull. Mõtlesin, et kuhjan kõik mustad nõud kraanikaussi, aga kõik ei mahtunud lõpuks ära ning tegin siis ise kõik, mis tegema pidin. Tänks.

Elu on üldse põnev! Näiteks eile lakkas tv-pult töötamast ning televiisoriga kontakti enam ei saanudki. Kae õudu, see tilkus tatist! Emotsioon oli küll selline, nagu terve maailm kukuks kokku. See oli täpselt selline tunne nagu siis, kui feissbuuk tõmbas juhtme seinast ühes messengeri, insta ja tik-tokiga…. Elu ei ole! Muah!

2 kommentaari

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga