Rasked ajad

Eks see pole jul kellelegi saladus, et kõigil on aeg-ajalt raskeid aegu. Nii ka meil. Tõmban plaastri valutult pealt ning tunnistan, et meie lastel on raske, meil kõigil on, ning selleks, et ebasoodsaid aegu üle elada, püüame leevendust ostida erinevalt.

Albert järab näitkes pooleldi kuivanud saiakontsikut või siis haarab ühe küpsise teise järel.

Sass üritab sügavkülmast endale jäätist pätsata või śokolaadikreemiga saia teha. Vahepeal see ka õnnestub.

Mina järan meeleheitlikult õunu, söön vargsi sinki, śokolaadikreemiga saia, küpsist ning kõike, mis käe ja silma alla ning vähegi süüa sünnib.

Annabel sõelub köögi vahet ja küsib iga paari minuti tagant, kas söök on valmis. Selle vahepealse aja jooksul üritab ta enda aega sisustada näiteks jogurti söömisega või küünitab samuti saia ja śokolaadikreemi järele.

Kõigil on valus. Valmiva toidu lõhnad ajavad hulluks ning ebasoodsad ajad tuleb ju ometi kuidagi üle elada, mis sest, et toidu valmimise hetkeks enam isu pole. Koer sööb see-eest meelsasti.

Tänase lõunasöögi idee sain TikTokist. Ka minusugused saurused külastavad seda lehekülge vahel harva või siis mitte nii harva, aga sellegi poolest. Tegelikult suht tavaline pilaff… Retsepti jagada ei saa, aga nagu arvata võite, siis toitu ma ei kaalu ja kaloreid ei loe. Igatahes lapsed tänasid ja endalegi meeldis. Üllataval kombel oli isegi maitsev. Pildi kvaliteet on nagu on, aga siin tsirkuses pole alati aega kunstiteoseid valmis sättida ja teha- tore kui klõpsugi saab teha enne, kui keegi oma kahvliga minu taldrikusse sööstab.