Hukkamõist

Mäletan, et olen hukkamõistvalt suhtunud lapsevanematesse, kelle lastel on küünealused mustad. Ei, ma pole kaugeltki ainukene, kes arvab, et mis vanemad need sellised on, et laps on MUST. Ei, laps ei ole must, küünealused on mustad ja see ei tähenda, et elatakse kusagil sigalas, muldpõrandaga onnis… Eks omad vitsad peksavad ja nüüd mõistan, et väikesed räpased sõrmekesed on lihtsalt tegusa lapse omad.

Täna on olnud imeline päev, kus poisid on suurema osa ajast toimetanud õues. Ilm on olnud soodne ning kõik on täna kuidagi hästi olnud. Albert on olnud heatujuline ja suuremat kisa ja karjumist polegi olnud. Mina käisin täna ju hommikupoole sõidus ning koju tagasi tulles olid kõik toimekad tegelased õues oma tähtsaid asju ajamas. Hagenile oli selga aetud üks kõige heledamaid ja korralikemaid jopesid, mida üldse tema kapist leida võib, ning vennike istus rahumeelselt liivakastis, nina tatine ning pihud liivased, ise maru rahul.

Hagenil on ränk nohu. Öösel ärkas ta üles ja karjus nagu pöörane, sest nina oli tatti täis, nuusata ei oska ja kõik oli nii halvasti. Otsustasin, et tõstan ta siis kaissu ning vaevalt olin temaga meie voodi juurde jõudnud, kui Hagen oksendas mind täis. Eks see suur karjumine ajas ta lõpuks oksele. Kõik oli tegelikult arusaadav, kõik oli hästi. Isegi okse oli hästi. Mina olin oksene, põrand oli oksene, lisaks Hageni juuksed, nägu, käed, riided… Et siis, kell üks öösel. Lauri nühkis põrandalt okset kokku, mina pesin röökivat Hagenit ja kiskusin riideid seljast… Kell üks öösel.

Ma olen harjunud karjumisega. Kui seda saab harjumiseks üldse nimetada. Ma olen kohanenud. Oludega või nii. Oksendamine oli ekstreemsus, millega isegi minusugune karastunud hing pole harjunud. Ma olin just kui automaatreźiimil ja lihtsalt tegutsesin. Panin Hageni lõpuks enda padja peale ja ta jäi kenasti magama. Aeg-ajalt tuli teda tagasi padja peale tõsta, sest teate ju küll, et kõrgem peaalune aitab nohu korral paremini magada, aga ta on nii tillu ja paras nihverdis, et padja peal ta terve öö ise ei püsi ja siis nii ongi, et ta nihverdab ennast padjalt maha, hakkab ägisema, nutma ja siis tuleb teda tagasi sättida. Ööd on tegusad. Üldjuhul sellised passiivselt tegusad, kus ärkad lihtsalt karjumise peal…

Mul oli suva sellest oksest. Haises nagu okse, välja nägi nagu okse ning mul oli suva. Minu emme, meie Mamma, ei kannata okset ja oksendamist. Ta alati öögib ise ka, kui tegemist on okse ja oksendamisega. Ta ei kannata. Pean mainima, et ta töötab kiirabis ja see on nii kurb ja naljakas korraga, et ta ei kannata okset. Mina näiteks ei kannata mäda ja roiskuvat liha, aga okse on ok. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ma ise oksendasin ja hiljem koristasin, sest emme öökis… Vot, mis meelde tuli. Aga ma ei mõtista hukka, lihtsalt tore on meenutada.

Siinkohal, ma ei mõista enam hukka ka pisikeste põrsaste lapsevanemaid, sest selline on elu. Lapsed on lapsed ja lapsed peavad saama mängida, katsetada, määrida… Õnneks peseb pesu masin. Ma ei kujuta ette, kui peaksin kolme poisi ja nende suure õe riideid käsitsi pesema. Siinkohal ütlen, et üks minu parimaid investeeringuid silmaoperatsiooni kõrval on olnud pesukuivati ost. Ostsin selle juba siis, kui Annabel oli tillu ja ma reaalselt ei kujuta elu ette ilma selleta.

Väikesed poisid käisid lõunaunel ja siis tormasid tagasi õue ja tagasi tegudele. Hagen on kohutavalt tegus nii sees kui väljas. Uskumatu… Teda vaadates tuleb meelde, et tema vanusena Albert alles hakkas kõndima, see mehike aga jookseb ja tormab ringi juba viimased kuus kuud. Hagen hakkas kõndima 10 kuuselt, Albert aga 1,4 aastaselt. Lapsed on ikka nii erinevad- nii seest, kui väljast.

Täna on hea päev, sest Albertil on olnud valdavalt hea tuju. Ta pole isegi autoga sõitmist nõudnud ja õues südantlõhestavalt karjunud. Albert lihtsalt toimetab vaikselt ringi ja see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta tuhiseb hiirvaikselt mööda aeda omasoodu. Ta on olnud täna nii muhe ja armas. Te ei kujuta ette, kui suur rõõm on teda sellisena näha, sest tavaliselt on ta rahulolematu ning vingub karjub ja siis sa lihtsalt harjud sellega ja võtad seda kui igapäevast ja normaalset nähtust. Inimene harjub. Ma ei tea, kas ka naabrid harjuvad…

Albert on valiv inimeste osas, aga talle on esimesest kohtumispäevast peale meeldinud meie uued naabrid. Ei, ma enam ei saa öelda, et uued, sest nad on meie kõrval eksisteerinud juba pea terve aasta. Nad on siin juba pea terve aasta vastu pidanud. Rõõm. Mul on üks ilus pilt Albertis ja naabrinaisest, aga ma püüan austada inimeste privaatsust ja ei postita seda siia, mis sest, et see pilt on tohutult armas ja näitab seda, kui väga talle tädi Tiina meeldib. Tädi Tiina tassis teda täna süles nagu pisikest tõuku. See pisike tõuk võttis olukorrast viimast, mõnules Tiina süles ning kaevas ninast tatikolli ja määris selle Tiina jope sisse. Laps. Siiras ja vahetu. Sihuke väike tatikollipoiss. Muhe ja nüüdseks vaba ka tatikollidest. Jagatud mure on ikka jagatud. Olgu selleks siis tatikollid või mida iganes…

Ka Alexanderi küünealused on… Noh, ta käib ju mulla sees kaevamas, liivakastis, puu otsas, muru sees. Poisid on meil tegusad ja tegelikult ka, nad ei ole räpased ja me ei ole laisad ja hoolimatud. Meil on pesumasin, kraanist voolab sooja vett ja kae õudu, seepi on ka, lihtsalt esmamulje on selline, et mul on igapäevaselt lapsed nagu põrsad.

Minu moto on, et keegi pole veel sitasurma surnud ning selleks, et õppida, tuleb kogeda. Minu ülesandeks on tagada nende toimetuste juures turvalisus. Et noh,lihtne on teha järeldusi, lihtne on näidata näpuga ja arvustada, aga elu ei ole ainult must ja valge….