Aja küsimus
Aeg.
See oli aja küsimus, kui ma vaikselt osadeks pudenema hakkan. Keha kulub ja vaim närtsib.
Kersti lõpetas täna hommikul öövalve, magas nagu tõuk ning alustas uut päeva. Plaanis oli Veronikaga hooldusesse minna, aga enne seda tahtsin ta läikima lüüa. Dilemma oli suur: kas selve- või automaatpesula. Laiskus sai võitu ning otsustasin nüüdseks juba kõigi asjaosaliste “rõõmuks” minna sinna viimasesse. Ma ei läinud sinna esimest korda, ausõna. Valisin programmi ja sõitsin sisse. Täna hoomikul ütles aju, et siinide vahele, noh nagu ülevaatusel.
Vaatasin veel, et auto on pesuroboti postiga kuidagi liiga vastakuti, korrigeerisin veidike asendit, aga selleks, et ikka siinide vahele mahtuda tõmbasin ennast rehvidega siinidele ning klappisin peeglid kokku. Viga. Juhipoolsest küljest käib siis jutt… Robot ütles “stop” ning pesuprogramm võis alata. Järgnevast oleks võinud päästa see, kui peeglid oleks jäänud algasendisse ning vastu andurit kolksatanud.
Pesuprogramm algas, robot seisatas, alarm pistis üürgama, tuled vilkusid, pesula uksed ees ja taga avanesid ja sulgusid. Kõik oli perses. Velgede pesemiseks loodud suur ümar hari oli ennast emmanud juhipoolse tagumise ukse külge ning roboti töö peatanud. “Probleemide korral helistage nendel numbritel”. Nendest numbritest nägin ma kahte esimest ja suure küünitamise peale ka kolmandat, aga kasu sellest polnud. Nägin, kuidas üks naisterahvas jooksis tanklast telefon kõrva ääres pesulasse.
Edasi läks juba nii, et lõpuks ronisin kõrvalistuja poolsest tagumisest uksest välja, kutsusin Lauri järgi ja läksin koju Tallinnast tehnikuid ootama. Kahe tunni pärast olid mehed kohal ja auto ning robot vabad. Veronika kerest vupsas surve vabanemisega ka kõige suurem mõlk välja, aga see ei päästnud meid töökojast. Õnneks on kasko, eksole…. Pesula robot sai ka pihta ning vajab ravi. Töömehed ütlesid, et väga õnnelik õnnetus, sest robotit tagasi liigutades üks tugisammastest kõikus ning kogu kupatus oleks kohe alguses võinud kogu täiega mulle ja autole peale sadada, või siis liigutamise käigus ainult Veronikale…
Kõik inimesed kellega täna kokku puutusin, olid nii normaalsed inimesed, et võtab sõnatuks. Kõik rõhutasid, et ikka juhtub, keegi neist jagas kogemust kus tema naine sõitis tanklast minema tankuri voolikuga… Keegi jagas oma kolmenädalast kogemust intensiivis… et siis…
Kogu loo moraal: kindlustage, inimesed, kindlustage, sest see kaitseb teid ennast ja teisi. Ning siit ka põhjus, miks ma suures hirmus õnnetuste ees kõiki ja kõike kindlustanud olen – et eelkõige kaitsta ennast ja teisi. Praegu jääb lastele vähemalt sai lauale alles.
Pesula on hetkel suletud.
