28.08

Miskipärast ei ole pilve jõudnud kõik pildid, mis täna klõpsinud olen. Siin on tänasest ainult paar pildikest Albertist ja Hagenist ning ongi kõik.

Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja patt oli tänase ilmaga kodus passida- pakkisime terve pere (seekord siis ka Lauri) kokku ja võtsime suuna Peipsi poole. Eelmine kord Peipsi ääres oli nii sekśikas, et väike värin oli sees, et kuidas siis seekord hakkab olema. Albert oli täna väga tubli poiss! Saime endale privaatse liivariba kõrkjate ja puude vahel ja tõsiselt, see oli puhas luksus! Üks seltskond kõndis sealt korra läbi, aga ka nemad otsisid privaatsemat nurka ning eemalt selle ka leidsid. Nii vahva oli, kuidas Albert võõraid nähes püsti tõusis, käe püsti ajas ja kõva häälega tsau kõigile hõikas. Võõrad onud-tädid ei olnud kadedad ning viskasid pisikesele Albertile käppa ning kõik tervitasid teda naeratades vastu. Süda sulas sellisel hetkel. Albertiga neid südame sulamise hetki ei tule just tihti ette…

Täna öösel näiteks ärkasin selle peale, et keegi inises mulle rahulolematult kõrva, käsi minu padja nurgast sikutamas… Iniseja oli Albert, kes oli keset ööd võtnud plaaniks mul padi pea alt tõmmata. Jah, see õnnestus, sest see oli ainus võimalus, kuidas ta inisemise lõpetaks ja tagasi magama keeraks. Nii siis magas Albert 4 (!) padjaga ning mina ei ühegagi: ma küll pimedas üritasin tema voodist endale midagi vastu sikutada, aga see sindrinahk viskas ennast üle patjade nagu meritäht ning keeldus loovutamast. Mamma tõi väikestele poistele hiljuti kusagilt laadalt uued padjad, mina ostsin endale ka uue padja ja peaaluseid peaks nagu jaguma, aga reaalus on see, et patju jagub, ja ei jagu ka, ainult Albertile ning mina olen lõpuks ikka ilma.

Minu vähestest pilve jõudnud piltidest ka üks pilt Hagenist, kes võttis rannamõnudest viimast. Mingil hetkel tuli väikesel inimesel pissihäda ning ta kiskus püksid jalast ja jooksis kotist mähet tooma- pissis mähkme täis ja edasi otsustas palja tagumikuga joosta. Hagenile meeldis käest kinni vees jalutada. Täna olid Peipsi ääres mõnusad lained ning Hageni kilkas ja naeris iga kord, kui laine vastu tema kellukaid ja tilli laksas. Küll oli tore! Nii me siis lõpuks jalutasimegi kahekesi lainetele vastu ja lasime tilli laksutada… Lõpuks võtsin ta sülle ja viisin ikka kaugemale ka, et ta rohkem lainetel ennast loksutada saaks lasta. Mulle endale ujuda ei meeldi, ma ei oska ujuda, ning seetõttu piirdus meie käik ka ainult Hageni kastmisega. Hagen naeris ja lustis täiega.

Mul endal oli error, leidsin muud pildid ka üles.

Selline loss on klassika. Kui veel väikeseid poisse ei olnud, siis käisime rannas tihedamini ja sellised lossid olid alati teemas. Lauri on suur losside meisterdaja ning koos suuremate laste ja minu väikese kaasabi tulemusena see valmis saigi. Kui keegi vahepeal ära ei lõhkunud, siis hommikuks on kindlasti lained selle laiali uhtnud.

Annabel unistas vahepeal uuest Legost. Leidis mingi imelise 3D lego ja siis käis ja rääkis, unistas. Võtsin kätte ja tellisin talle ära, tema enda kogutud raha eest. See oli ränk, aga laps oli õnnelik ja Lego ise on imeline. Tänaseks sai see kokku pandud ja tulemuse on selline.

Imetlege Vincent van Gogh “Tähistaevas” by Lego. Ja imetlege ka seda küpsisepurust lauda. Imeline, lihtsalt imeline. Ma päriselt ei jõua kõikjale, vahepeal ei taha ka… Aga Lego on aus ja jääb Annabeli tuba kaunistama.

Lisaks Legole mõlgutas Annabel mõtteid millalgi ka suupillist, aga ikka jäi selle raatsimise taha kinni. Tellisin talle ka suupilli ning lisaks veel ühe odava versiooni väikestele poistele puhuda. Alexander hõivas selle odava suupilli ära ja ta on vaimustuses! Mina muidugi ka, just see väike ja odav suupill on nii suupärane (?) ja ilusa kõlaga! Jah, avastasin enda jaoks suupilli ja YouTube on täis õpetusi ja lihtsamaid lugusid, et minusuguse vaimustust edasi üleval hoida. Väga lõõgastav lisaks pesen-kasin-koristan-teen süüa tegevusele!

Päeva lõpetuseks saabusid meile ka jõulud- keegi hea hing/head hinged saatsid pisikestele poistele mega palju korralikke ja ilusaid riideid ja jalanõusid. Hakkan homme sorteerima ja kappidesse panema, aga nüüd on kindlamast kindel, et väikesed poisid on lasteaiaks ja algavaks sügiseks hambuni varustatud hea ja paremaga ning mina ei peagi muretsema, kas ikka seda, teist ja kolmandat on.

Vahepeal ma ikka mõtlen, et küll meil on ikka vedanud…