Emotsioon
-
Kui palju on emmel raha?
Alexander küsis minu käest millalgi, kui palju mul raha on. Tema jaoks on nii müstiline, et on raha, mida saab käes hoida, ja siis on pangakaart. See, et kaardiga maksta saab, see on midagi imelist: lihtsalt lähed poodi ja ostad, aga see, kuidas sinna see raha saab, see on midagi mõistusevastast. Eks me oleme talle püüdnud ikka seletada. Hiljuti ta küsis siis, kui palju mul pangas raha on. Ütlesin talle, et 20 eurot. Noh, mis seal siis ikka, ta nagunii ei adu raha väärtust, vastupidiselt Annabelile, kes on kõige suurem kopikakoi minu enda järel. Täna saabus siis see imeline päev, kus meil figureerib siin kodus paar tundi üks võõras inimene.…
-
Läksin tööle.
Täna hommikul hakkasin ennast tööle sättima ja ma nii kohutavalt vihastasin, et see vääris siia kirjutamist. Teate ju küll neid hommikusi rutiine: juuksed ja kulmud tuleb sirgu kammida. Ma hommikust duśśi ei armasta, sest ma ei viitsi (laisk!!) juukseid föönitada. Pesen siis pead koos kulmudega igal õhtul, sest siis saab hommikul ju sutsuke kauem magada, eriti veel siis, kui pikka ja raske tööpäev on ees ootamas. Tegelikult on jumalast zen, sest mõtlema eriti ei pea, see pole ka minu tugevaim külg ning enamjaolt makstakse puhtalt istumise eest. Mulle selline töö sobib. Täiega. Eile juhtus aga nii, et magamaminek jäi hilisemaks, sest tagusime Annabeli ja Sassiga lauamänge mängida. Nutsime, naersime ja…
-
Alexander 6
Alexander sai täna kuueseks! Ta ole aastatega üldse muutunud! Hea küll, valetan, ta röögib vähem, palju vähem. Kui Alexander sündis, siis ta karjus pidevalt- vähemalt meile tundus nii. Elu koosnes ainult karjumisest. See oli päris õudne. Televiisorist vaatasime uudiseid, vaatasime saateid, aga aru midagi ei saanud: see oli nagu üks lõputu tummfilm selle vahega, et Alexander karjus taustaks. Aga Alexander kasvas ning lõputust röökimisest sai mälestus mis ei unune iial. Tegelikult on temast kasvanud ääretult armas poiss. Imestan ikka sageli, kuidas võib ühe nii väikese inimese sisse nii palju armastust ja hoolimist ära mahtuda. Koerustükke muidugi ka. Ta on otsast lõpuni, pealaest jalatallani, tegutsemist täis- teda jagub kõikjale. Alexander on…
-
Hetkeseis
Selle postituse kirjutasin 10.augustil feisbuuki, aga väga tähtis, see kõige peamine, kaheksas punkt jäi välja. Lisan selle siis siia. Minu sisemine mina on täpselt praegu selles seisus nagu Albert pildil: sihuke kohutav kahene, pea-aegu kahene. Esiteks. Olen oma magistritöö valikuga pehmelt öeldes pekkis, sest kirjutada tahaks palju ja kõigest, laialt ja lõdva randmega, aga ei saa, tuleb minna kitsalt, valida sõnu ja olla akadeemiline. Ei oska. See on täpselt nagu seenel käimisega siis, kui keegi ütleb, et kõnni nüüd seda rada pidi ja kõrvale astuda ei tohi, aga hing ihkab terve metsa sinka-voka edasi-tagasi läbi silgata. Teiseks. Tahaks seenele. Käisin eile metsas, kuid koju jõudsin sületäie maltsaga, mille õues suurde…