Alexander
-
Albert 5 ja häda
Albertil oli sünnipäev! Väike inimene ootas seda päeva nii väga. Küsisin Alberti käest, mida ta külalistele pakub. Albert vastas väga enesekindlalt: “Kartult, liha, salatit ka, torti…”Albert teadis, et siis tahab ta küünlaid puhuda ning kingitusi saab ka. Mõeldud, tehtud! Albert loetles, kes kõik sünnipäevale tulevad ning teatas muuhulgas: “Papa ei tule, papa on väsinud.” Jah, papa ei tulnud, kuigi Albert peab oluliste inimeste hulka ka teda, sest näha ju on, et Albertil on ta meeles. Ma isegi ei oska enam vihane ega õnnetu olla – inimene harjub ju lõpuks kõigega, ometigi läheb see korda, sest see on fakt, et ta ei tulnud, ei pidanud oluliseks. Paar päeva enne sünnipäeva käisin…
-
Juuli
Ma pole väga ammu kirjutanud, sest ma ei jõua – nii füüsiliselt kui ka vaimselt. “Puhkus” algas sada aastat tagasi, aga tunnen, et kaubarong on minust paaril korral üle sõitnud. Ja siit tuleb üks pikk ja lohisev kirjatöö elust selle ilus ja valus. Juulis on Annabeli sünnipäev, see sweet sixteen saabus ühel ilusalt pühapäeval, juulikuu neljateistkümnendal päeval. Sass sügeles ammu õele kingitust ostma, tal oli idee, aga käed jäid lühikeseks. Pakkisin ta autosse ning viisin poodi: enda taskuraha eest eest viidi ellu idee ja see nii väga vihatud ja samas nii väga armastatud inimene sai endale sünnipäevaks laualambi. Kõik olid õnnelikud. Mina käisin tõuksiga eelmisel õhtul teepervedelt ja heinamaalt umbrohtu…
-
Juuni
Kõige olulisematest asjadest kõigepealt. Annabelist ning lõpetamisest ja uuest algusest sügisel. Annabel sai hinnete põhjal sisse NRG-sse ning ühes sellega viie kooli katseid ei teinud, kuigi tal oli paanika, et mis saab siis, kui ikka eksamid halvasti lähevad ja see üks ja ainus kool teda ei taha. Ei läinud halvasti, Nõo Põhikooli keskmised eksamitulemused oli võrreldes riigi keskmistega kõvasti kõrgemad. Annabeli kõige nõrgem ja suurem komistuskivi oli eesti keel: 92 punkti, aga ta oli nii õnnelik selle tulemuse üle, sest kartis halvimat. Matemaatika eksami tulemustes oli ta pettunud: 96. Inglise keel oli selline meh: 98. Vähemalt ei ole häbi esimesel septembril kooliteed alustada. Lõpukleidiks valis ta eelmise aasta muusikakooli lõpetamise…
-
Väga pikk lugu
Mida teie tegite 12. mail, pidasite emadepäeva, käisite kalal? Meie lõpetasime 12. mail aia ehituse. Meil oli tänava kõige koledam aed, lihtsalt prioriteedid olid nende aastate jooksul teised ning alles nüüd jõudsime siis selleni. Lauril oli idee ja läks täpselt tema rada, selle vahega, et minul on pidevalt tempo ning sellel saatuslikul nädalavahetusel kräunusin, et pühapäevaga tuleb ära lõpetada. Lauri saagis lippe koos kuke ja koiduga ning Annabel ja Sasski tulid appi laudade otsi lihvima ja immutusvahendi sisse tupsutama. Mina ja Lauri toimetasime siis 2 akutrelli välkudes. Valmis! Lõpuks ometi natukengi rohkem privaatsust, võibolla kujutan seda endale ette, aga las ma siis elan oma mullis. Kamba peale tellisime multśi ja…
-
Kes pissis topsi – pliiatsitopsi?
Mina ei pissinud, ausõna, aga mis ja kuidas, sellest hiljem. Tegelikult tahtsin ma sõna pissis asemel kasutada kuses, aga Mamma oleks minestanud juba ainuüksi pealkirja lugedes. Kõige olulisem teadaanne: Annabel kandideerib Nõo Reaalgümnaasiumisse eritingimusel ning on vabastatud sisseastumiskatsetest. Selle kõige tuules ei tee Annabel katseid ka Tartu koolidesse. Annabel oli kuni viimase hetkeni kahtleval seisukohal sisseastumiskatsete osas, aga milleks need, kui nagunii Tartusse kooli ei tuleks. Arutlesime kodus, millised plussid on elada praktiliselt kooli kõrval, ning milline näeks elu välja siis, kui olenemata ilmast tuleb ennast varakult voodist välja ajada ning hilja õhtul alles naasta. Mis elu see oleks, milleks? Selleks, et minul oleks uhke öelda, et tütar näiteks Treffneris…
-
Kuidas asjad päriselt käivad.
Mina lähen ööseks tööle ja kodus on jerundaa. Iga kord, olgu, äärmuslikel juhtudel ei ole, aga neid võin ma enda mäletamist mööda üles lugeda ühe käe sõrmedel. Tadaaa, kalli, musi ja pai – kõigi nelja käest ning tööle. Paari tunni pärast hakkab pihta: Alexanderi helistamised, kirjutamised, nutmised, kaeblemised, et kõik teevad talle kodus liiga – issi on kuri, Annabel õel, väikesed tulevad ja kakuvad ja karjuvad. Mul on telefon enamik ajast hääletu nii kodus kui ka tööl, sest tavaliselt just siis kui ma kõige magusamat und magan, helistb mulle mõni naisterahvas, et vitamiine pakkuda, sokke müüa või lihtsalt küsida, millist pesupulbrit ma kasutan. Elu on õpetanud ja üldjuhul on mul…
-
Arengust ja minu 36!
Kätte jõudis Alexanderi arenguvestlus. Alexander käib teises klassis ning on 8 aastane, vestlusele kõndides oli lootust, et ehk on poiss arenenud. Olgu. Klassijuhataja sõnas, et tal pole midagi ette heita, kui ainult, siis käekirjaga peaks veidike tegelema. Sass olevat koolis hooliv, sõbralik, südamlik, abivalmis, lahke ning sõnakuulelik poiss, kes tunnis töötab kaasa ning peab kinni reeglitest. Õpetaja ütles, et kui ta peaks nende klassist valima kõige hoolivama lapse, siis poistest oleks see kindlasti Alexander. Temas polevat kübetki kurjust. Mulle vahepeal tundus, et ehk pole ta sotsiaalselt küps, aga klassijuhataja ütles, et ta ei ütleks seda, pigem on ta mõneti küpsem kui teised, sest ta märkab ja tunnetab. Sass on tegelikult…
-
Kõigest ja ei millegist.
Arenguvestlustest. Annabeli arengust vestelda ei ole vaja – inimesel on läbi üheksa aasta olnud kõik viied ning tal on siht silme ees ja plaanid paigas. Me vestleme kodus igapäevaselt. Ahjaa. Käisin Vaimse tervise konverentsil, mis keskendus peaasjalikult depressioonile. Kuidas see siia puutub? Puutub küll, sest seal räägiti ka noorukite depressioonist ning autoagressioonist ning nende ettekannete järel tabasid mind korraga nii kergendus, kui ka õud ja ahastus: nii hea, et ma ise enam teismeline pole – nii palju väljakutseid elult eneselt! Ja hirm oma laste ees, mille kõigega nad peavad rinda pistma ning siis tabas mind mõte, et ma olen nad suutnud juba raudselt perse pekki keerata. Mida kõike võivad ja…
-
F*k:, ma vihkan sinusuguseid!
Ma olen jätkuvalt aasta lapsevanem – annan endast kõik ja rohkemgi, et tiitel säiliks. Annabel tuli minuga väikeseid lasteaiast tooma: nii me siis seisime kahekesi lasteaia ukse taga. Annabel: “Miks me siisn ukse taga seisame, kas me sisse ei lähegi?” Nagu ikka taolistel hetkedel, siis puges nüüdki minu sisse pisike karvane sarviline ja vastasin talle natuke järsult midagi taolist: “Ei tea jah, ma ikka ootan, et vanemale inimesele (!) uks lahti tehakse!” Annabel tormas viivitamatult ust rabama, muudkui kiskus ja kakkus ning küsis, kas uks on kinni. Vastasin, et midagi pole see kinni, et lükkama peab, mitte nagu sõge tõmbama. Läkski siis massiga ust lahti lükkama. Lükkas nii, et suure…
-
Loll
Hagenil on sidesõnaks saanud “loll”: mina olen loll, Axel on loll, Albert on loll, issi on loll. Sõnakordust sai nüüd omajagu. Loll. Ütlesin lasteaias ka, et meil on nüüd see sõna, aga nemad tegid näo, et pole kuulnudki. Valetavad. Raudselt. Ega ma nüüd nii loll ka ole – võin olla küll öösel sündinud, aga mitte eile. Käisime lastega maal Mamma juures. Ütlesin talle, et VÕIBOLLA tuleme ning küsisin, kas sobib. Kuidas ta seda tõlgendas? “Karga püsti ja hakka kähku kaneelisaiu tulema, me tuleme!!” Nojah, magasin peatäie ja see minekutuhin läks üle, aga siis tulid pildid saiukestest, jah, just nimelt saiukesed, mitte saiakesed, ning siis hakkas torkima kusagil südames, et ta…