Üks igav postitus

Ma millalgi kirjutasin kuhugi, et hakkan postitama rohkem pilte lilledest. Häbiga pean tunnistama, et polegi nagu eriti neid see aasta pildistada jõudnud. Küll pole olnud ilma ja kui ilm on, siis pole meeles või pole seda õiget hetke, piisavalt materjali. See aasta õitsevad roosid võrreldes eelmise aastaga ikka kordades paremini. Mingi hetk kartsin, et kuum teeb liiga, aga oleks võinud minna hullemini.

See aasta õitsesid pargiroosid eriti külluslikult, kahjuks jäi nende õitsemine minu jaoks pingelisele ajale ja kõiki imelisi isendeid jäädvustada ei olnudki mahti. Mulle meeldib, kuidas mõne isendi sordikirjelduses on lubatud kõrguseks kuni 180cm, aga tegelikkuses on ilu 2m ja peale. Erinevaid sorte on üle 60. Mingil hetkel saabus lagi ja ma ei ajanud enam täpset numbrit taga, vaid tean umbkaudu, et kui palju. Enamike nimesid mäletan peast, kuigi igaks juhuks on tehtud ka aiaplaan, kus on kirjas, et kes ja kus. Roosid on nagu lapsedki mul, et nimed on üldjuhul ikka pähe õpitud, kuigi vahel kipuvad segamini või siis sootuks meelest minema, aga siis aitabki paber. Või siis siinsed kirjutised.

Rooside vahele on eksinud ka mõned liiliad, lavendlid ning teised püsikud. Ütlen ikka, et roos on laisa inimese lill, aga tegelikult tahab kõik, mis elab ja hingab, ikkagi hoolt ja vaeva. Valitud on nad valdavalt ikkagi omaduste järgi: korduvõitseja, hea haigus- ja talvekindlusega. Mõni isend siis ka siia.

Mary Ann on Annabeli valitud- äärmiselt oluline fakt! Õitseb rikkalikult ning on imeilus- nagu kõik minu lilled. Kevadel arvasin, et Koko Loco on välja läinud, aga käsi ei paindunud välja tõmbama ja nagu näha, siis teine võimalus oli seda väärt. Õied värvuselt nagu rohke piimaga kohv.

Liiliate hulgast on hetkel aia imetlusobjekt number üks “Must see”. Neid uhkeid varsi oli kõrvuti tegelikult kolm, aga murdsin ühe Annabelile sünnipäevaks, nüüd kaunistab see lapse tuba. Ma üldiselt ei ole aldis oma aiast lille murdma, pigem lähen kraavipervedele maltsa kitkuma või ostan poest, aga kuidagi ei raatsi, sest nad ju õitsevad meile, pakuvad igapäevast rõõmu oma kohalolekuga. Oleks mul siin mingi suur õitemeri, aga igat sorti ongi valdavalt üks isend, hea küll, sibullilled paljunevad, aga hetkel veel on nii nagu on.

Liiliatest veel nii palju, et mul on ühes peenras liiliad, mis hakkavad õitsema hiljem ning praegu nad alles koguvad pikkust: võivad kuni 3m kõrguseks kasvada. Seal samas peenras on mul murtud südame põõsas. Kui murtud süda ära õitses ja ma aias toimetasin, ütlesin Laurile, et ole hea inimene, murra need murtud südame põõsa pealsed ära, asjatult laiutavad siin keset peenart. Keerasin selja tegin oma toimetusi edasi. Hetke pärast ütleb mulle Lauri, et neid ei saa murda, need on nii ränga varrega, et oli ühega proovi teinud, aga ei taha kuidagi katki minna. Ta oli ära murdnud ühe minu hiidliiliatest. Mul ei olnud sõnu. Ütlesin talle ainult, et kui aru ei saa, mis on mis, siis küsi! Tal oli endal ka kahju, kui näitasin talle, et näe, siin on õienupud küljes, see ei ole ära õitsenud PÕÕSAS! Vaatasin, et koor on ümbert terve ja taim lebab lihtsalt vigastatult pikali peenras. Tõin toe, takunööri ja teipi. Teipisin murtud koha tugevalt kinni, ja sidusin toe külge. Ellu jäi ja kasvab! Usun, et Lauri küsib nüüd kümme korda üle, enne, kui hakkab oma aruga midagi välja kiskuma.

Chopin jäi siia eelmistest elanikest, on talunud korduvalt ümberistutamist ja rõõmustab mind alati oma õitega- on üks paljudest minu isiklikest lemmikutest!

Astrid Gräfin von Hardenberg on kapriisse õiega, mis ei talu hästi sademeid. Vihm määndab juba õienupudki… Muidu on eriline oma tumeda värvi ja tugevate õite poolest.

Benjamin Britten on kiire kasvuga pargiroos, mis kevadeks on valdavalt külmavõetud, aga kasvatab kiiresti uuesd võrsed ning õitseb rikkalikult kuni külmadeni. Õied on tal paljude teistega võrreldes natuke teistsugused- kullerkuppu meenutavad. Benjamin Britten on üks Annabeli lemmikutest. Vähemalt oli seda eelmine aasta.

Kui lopksakast kasvust rääkida, siis Flammentanz teeb kõigile silmad ette. Konkreetne isend on istutatud 2 aastat tagasi.

Mulle üldiselt valged lilled väga ei sümpatiseeri, aga Princess of Wales ja Chopin on erandid. Princess on Wales on üks mitmest sordist, mis on saanud oma nime printsess Diana auks.

Marie Curie õitseb ka nagu meeletu, on üks esimestest roosidest, mille me oma koju kolides ostsime. Meenutab õitsemise poolest natuke Annabeli valitud Mary Anni.

Tädi käis täna külas ja mulle öeldi, et peenras domineerivad valdavalt virsikukarva toonid. On jah, kuigi mõni tumedam ja punane ning mõni valge on ka sisse eksinud.

Minu enda vaieldamatuks lemmikuks on peenardes lisandina lavendel. Mesilased kiidavad heaks meie valikud! Kuna praegu õitseb ka ristik, siis käivad pisikesed tiivulised nektarit noolimas ka muru sees kasvavate ristikututtide pealt. Eelmisel nädalal jooksin Annabel nuttes minu juurde, raputas meeleheitlikult oma paremat kätt ja töinas, et sai nõelata. Kuhu? Otse varbasse!!

Töinamisega tuli selline tore lugu meelde, et kui Annabel veel lasteaias käis, siis nad külastasid rühmaga pillimuuseumi. Palusin Annabelil küsida, kas neil seal vinguviiulit ka on. Küsiski! Tal on endal see veel siiani eredalt meeles. Hästääg aastaema!