Iileus

Mul on iileus, soolesulgus ning tundub, et vajan vist kirurgilist ravi. Täpsemalt öeldes on kirjutamissoolikas umbes, sest kuidas muidu põhjendada pikka vaikust, kuigi vahepeal on juhtunud nii palju toredat, ilusat ja head. Mis mõttes ma ei kirjuta, mis mõttes ma ei jaga?!

Tegelikult olen mõned asjad kirja ka pannud, kuid need pole avalikuks lugemiseks (viide: õigus eraelu puutumatusele), mis sest, et nendes lugudes pole midagi kriminaalset ning need on minu arvates pisarateni naljakad.

Oma kirjutamata jätmisega olen liiga teinud meie hurmur Hagenile – vennike sai 12. jaanuaril 5! Ei midagi suurt, lihtsalt pereringis. Hagen oli õnnelik külaliste ja tordi üle, sai küünlaid puhuda ning tegelikult ka, ta tundis lihtsalt siirast rõõmu tema enda päevast, kus inimesed tulid kokku just tema pärast ja ta sai nautida kogu tähelepanu.

Albert oli tagasihoidlik ja vaoshoitud, olgu öeldud, et ta ongi seda esimest ja teist, aga seekord oli ta seda ehk rohkem kui tavaliselt ning sinna sekka veel õnnetuks olemist ka. Või oli ta lihtsalt viisakas ning lasi vennal särada?

Hageni sünnipäeva me suurelt ei tähistanud, sest Alberti sünnipäevale tuli kõigist seitsmest kutsutust ainult kaks ning oli kurb mõelda, et istume kusagil mängumaal üksinda – mida tunneks väike Aagu? Näiteks Albert oli vist küll kurb. Vist, sest ta ju ei tulnud verbaalselt oma mõtteid ja tundeid väljendama. Tegelikult on isegi hea, et me ei plaaninud midagi suurt, sest vahetult sünnipäevale eelnenud nädalal jäi Hagen ise koos Albertiga kõhuviirusesse ning vb oleksime pidanud teistsuguse stsenaariumi korral üldse ürituse edasi nihutama…

Hagen on viimasepeal (kõik vanemad räägivad seda oma lapse kohta), aga päriselt ka on väike Aagu superluks poiss: tal on sära silmades, ta liigub üldjuhul ainult joostes, suu käib vahetpidamata nagu tatraveski, pea on kõiksuguseid rumalusi ja muid mõtteid täis, ta on meie majas kõige häälekam ja kõige toimekam – ta on kõige (!), ta on ülivõrdes!

Hagen käib mind paitamas ning rääkimas kui armas ma olevat: silitab põske, juukseid ning räägib suurte silmadega mulle otsa vaadates ainult ilusaid ja häid asju. Hagen on see, kes mulle igal õhtul ütleb: “Emme, ma armastan sind!” Ja mina viimase piirini viiduna mörisen talle “mina sind ka” vastu.

Viimasest piirist ka siia vahele. Meie õhtune magama jäämise eelne rutiin on selline, et voodisse jõudnutena alustatakse klaperjahti: voodisse, voodist välja, tagasi enda voodisse, siis suure hüppega minu kõrvale, sinna juurde siis nuttu, naeru, teineteise peale kaebamist, lisaks hakkab meie vahet sõeluma Alexander isiklikult, kes aru ei saa, viisakast palumisest, et ta enam meie juurde ei tuleks, et ta nüüd ise magama jääks jne. Kui väikesed on juba enam-vähem, siis Sassi saabumisega algab sõit uuesti sinna juurde käivate helidega ning see kõik võtab aega umbes tunnikese või isegi peale enne, kui Une-Mati saabub ja võimust võtab. Ja nii igal õhtul. Olgu, mitte just igal õhtul, sest kui Lauri neid magama paneb, siis väidetavalt sellist hullust ei toimu, aga mina seda kuulnud-näinud ei ole ja väiteid kommenteerida ei oska.

Hagen ise elab sajaga: ta teeb kõike suure kirega olgu selleks siis mängimine, ujumine, õues müttamine või piparkookide kaunistamine ning kõik muu mis sinna eelnevate tegevuste vahele jääb. Lisaks on ta suur valevorst, kes kõik pahateod Alexanderi kaela ajab ning vahele jäädes jalgade välkudes minema lidub.

Väike kaabakas.

Hagen on ka kõige suurem loomasõber, põhikohaga kassilausuja, aga pai saavad ka Freya ja Latte. Koerad see-eest lastest suurt lugu ei pea, paist ära ei ütle, aga ise ka vägisi ennast kaela ei määri.

Lisaks on hakanud Hagen laulma ja luuletuste vastu huvi tundma. Jõulude ajal oli tal täiesti suva, et jõuluvanale peaks midagi esitamiseks õppima: ta kandis sirge seljaga ette omaloomingut ning asi vask.

Midagi jäi meelde ikkagi Alexanderi leivanumbrist, aga seda ta miksis vastavalt oma suvale. Alexanderi lemmikuks sai luuletus, kus päkapikk läks pissile ning ütles oma issile, et tal on väike tillike nagu pajupillike… Kujutage siis ette, mis talle sellest luuletusest kõige rohkem meelde jäi ning kasutust leidis. Sass ise sai õpetaja käest koolis luuletuse valiku eest noomida ning pakki ei tahtud anda. Lasteraamatust, ei midagi ebatsensuurset ning siis nii.

Aastad lähevad igatahes lennates….