Häbenen ennast.

Ma pole päris ammu enam kirjutanud: poolikuid jutte on tervelt kaks, aga sinnapaika on need ka jäänud, sest lihtsalt pole aega, tahtmist jne. Täna hommikul sain teada, et peaksin ennast häbenema selle pärast, et panin Albertist üles pildi kus ta istub potil ja sööb putru.

Jutt käis siis sellest pildist. Laps sõi potil putru, ja mis siis. Albert on viimastel päevadel hädas olnud jälle hädaga number kaks ning nii ta siis istub ja istub ja istubki tühja, aga et ka kõht tühi oli, siis nõudis ta putru ning seda ta ka sai. See on meie elu, Albert on minu laps ja see on minu valik, et ta putru potil sööb. Minu arvates on pilt armas, Albert armas ning kogu olukord oli minu jaoks nunnu- midagi teistsugust argipäeva hommikutele vahele. Ja mis siin siis nii väga valesti on? Meie elu. Meie. Punkt.

Nüüd ma siis istungi ja häbenen ennast, et ma olen selline. Jah, ma olengi kole, paks, inetu ning tõesti, häbenen ennast. Nagu päriselt, südamest, häbenengi. Loll olen ka, sest midagi peale paela sidumise ja ravimite süstlasse tõmbamise ma teha ei oska.

Tegelikult on nii, et mind absoluutselt ei huvita, mida keegi kõrvalt arvab. Lihtsalt elan siia oma emotsiooni välja. Olgu, eks üht-teist läheb hinge ka, aga ma olen kõigest inimene, mitte masin.

Albert aastavahetusel saluuti ootamas. Väga armsa emotsiooniga pilt minu jaoks.

Häbenen nüüd ennast, et räägin, kuidas meil aastavahetus möödus. Uus aasta tuli karjudes. Silmade särades ootas Albert ilutulestikku ning kui kõlasid esimesed jõmakad, siis Albert nuttis ja kisendas, nõudis tuppa ja oli üdinisti šokeeritud. Siis karjus ta ennast magama: nõudis hädapasuna saatel voodis olles tuppa. Või vajas hoopis Peppat. Ma ka ei tea, aga ta oli täiesti pöördes ning lohutada ja rahustada teda ei õnnestunud. Albert on see mees, kes muide viimasel ajal hoiab mul käest kinni uinudes.

Käisime haiglas ka uurimas, kas unenäod on ikka värvilised. Ikka koos, käest kinni, kaisus. Et kuidas läks? Karjudes. Ja kuidas Albertil? … On siis vaja selliseid pilte? Jah, on, mälestuseks, et kui kunagi sellest pasast välja ujume, siis on mida meenutada. Minule on see oluline. Kas seda on vaja jagada? Eeee… kivi alla pean minema. Aitab sellest, et ma ennast häbenen, siis oma elu ja lapsi ma ei häbene. See ongi elu.

Toreda emotsiooniga pilt siia Alexanderist, kes lubas hakata “ropisti” rääkima ning minu “õpi kõige pealt eesti keeles õigesti rääkima” teatas ta: “Olgu, persekonn!” Ropisti rääkimine on õigustatud, kui õde ja emme Sind ikka rallit sõites närvi ajavad. Minu arvates on Sass nagu Grinch kes varastas jõulud.

Võibolla ei tohiks seda jagada? Piinlik ju, et mu 8 aastane kasutab sõna “ropisti”, mitte “ropusti”, ning et ütles veel persekonn ka. Ma ei häbene Alexanderit, ennast aga küll, et ma pole teda kasvatanud.

Ja nüüd veel väga olulistest hetkedest: meie mängudeõhtud, need kõige emotsionaalsemad, pöörasemad, lõbusamad, kurvemad ning seda kõike tavaliselt korraga.

Ja sellega ma siin lõpetan.