Hullus

Pean vist hotellis toa võtma, nagu prints Harry, või siis motellis nagu Kersti. Öö? Saab seda ööks nimetada? Hullumaja. Frustratsioon, enesehävituslikud mõtted, pea on konkreetselt paks ja vatti täis – magamatus. Imeline!

Poisid on terve öö nagu kurjast vaevatud: Hagen istub üleval ja kolistab mänguasjadega, karjus kui pissile tahtis ja siis ronis kaissu ning jätkas mänguasjadega, siis ronis Alberti voodisse, vahtis aknast välja ja rallis autoga mööda aknalauda; Albert seevastu viskleb üle minu nagu hüljes, magab jalutsis, minu jalgadel, karjub, sest kadunud on SEE auto mille ta kaissu võttis – ilmselt võttis selle Hagen, aga igatahes need teised mudelautod, mis minu külje all olid, ei kõlba. Hullus.

Mul sai kell viis kõrini, väljusin magamistoast ukse paukudes ja sajatuste saatel, tegin kohvi ja sõin kooki, nüüd istun siin ja halan ning vaatan silmanurgast noort Sheldonit. Karjumine üleval jätkub. Kusjuures, kui ma eelmisel ööl tööl olin, siis poisid magasid nagu mehed muiste… Võibolla poelgi hea, et kodus olen.

Mul on enesehävituslikud mõtted: olen valmis võitlema kõigi ja kõigega, teades, et kõige rohkem teen sellega haiget iseendale. Lähen tööle – juba see on enesehävituslik. Aga ma lubasin endale, et olen nunnu – selline, kes naeratades ja sõbralikult ridade vahelt…

Poisid lähevad täna terveks päevaks lasteaeda. Kas peaks kasvatajatele kaasa tundma? Ei, nad saavad selle eest palka. Luban, et tänane päev on ka nende jaoks raske, sest pahuraid ja megaväsinud poisse tuleb rühma tervelt kaks. Kaks pissikotti. Lasteaias nad üllataval kombel eriti püksi ei tee, aga kodus on küll hullumaja.

Mõtlen praegu, et mulle on puhkust vaja, lihtsalt EI JÕUA.