Süümepiinad
Pisikesed poisid käisid täna üle pika aja lasteaiaga tutvumas. Mida see tutvumine siis endast kujutas? Viisin Alberti ja Hageni hommikul kella kaheksaks ja tõin kella poole kaheteistkümne ajal koju. Sain kasvataja käest hurjutada, et eile liiga hilja teada andsin, et nad täna tulevad. Kell oli 13, kui neile eile helistasin. Teatasin vastu, et ma olin tööl ja päris nii ka ei ole, et ripun telefoni otsas…
Kasvataja arvas, et nüüd võiks harjutada iga päev ja nii tunnikese kaupa, et tulen ja toon poisid tunnikeseks õue mängima ning nii iga päev. Ma ei tea, millises paralleeluniversumis ta elab?! Otsekoheselt tegin selgeks, et ma pean tööl ka käima ja see lasteaias lendlemine ei ole ok. Üldse, sügise alguses olid kasvatajal ühed tuuled, nüüd teised ja see ei sobi mulle.
Ma näen, et nuttev laps on probleem ja Albert on poiss, kes nutab. Albert tuleb rahule jätta ja ta harjub. Mammaga tundus ka asi lootusetuna, aga ta nuttis ja karjus ning lõpuks sai kõik korda- Albert harjus. Albertiti ei tohi torkida ja intensiivselt peale lennata, mida rohekm teda ahistada, seda enam ta närvi läheb. Minuga on täpselt samamoodi! Sain aru, et ka see ei olnud kasvatajale sobiv, kui Albert ei soovinud võõraste laste lohutust mänguasjade näol- oleks pidanud!
Ma tegelikult saan aru, et kasvatajatel on raske, eriti veel siis, kui rühma töötajate peale on kohal tervelt pool rühma sõimeealisi ning siinkohal ei räägi me isegi mitte kümnest lapsest! Tunnen kaasa!
Ma olen väsinud olemast kena, otsekohesus ei ole kena ja see ei meeldi inimestele, eriti veel siis, kui meie nägemus asjadest ei pruugi ühtida. Ometigi on mul süümepiinad, et olin täna paaril korral kasvatajaga järsk. Kas siis iga haigusega kaasneb hiljem uuesti lasteaeda harjutamine nullist? Ma ei ole päris eile sündinud…
Jah, viisin poisid lasteaeda, olin tunnikese koos nendega, tormasin koju, et üks laps linna viia ja siis teistpidi sõitsin poistele aeda järgi. Hagen oli toimekas ja tegus ning Albert oli ennast lapiliseks nutnud. Süümepiinad oma laste ees…
Aga lisakas on mul suured süümekad ka meie Mamma ees, kes lisaks enda kiirabitööle sätib oma aega ja tegemisi nii, et saaks võimalikult palju meie poisse hoida ja siin majasokutada, aga tal on ka elu, hobid, toimetused ja tegemised. Tema hobiks on keraamika, tal on savi, aga aega savitada ja aega iseenda jaoks jääb tänu meile väheseks. Ma püüan, et minu töölkäimine oleks võimalikult valutu kõigile. Ma püüan, et hundid oleks söönud ja lambad terved, aga alati ei kuku kõik ootuste kohaselt välja.
Ootused?
Avastasin enda jaoks ühe järjekordse õppimisvõimaluse, aga seekord jääb see mulle puhtalt ajalise ressursi puuduse pärast kättesaamaatuks. Võibolla mahutaks ära, aga mis hinnaga- kas olen ma siis lõpuks ise hunt või lammas? Praegu olen logistik-taksojuht…
Eelpool sai öeldud, ma ei saa tööl telefoni küljes rippuda. Noh… Eile selgus, et saime siiski Albertile koha rehabilitatsiooniteenusele ning esimene aeg on juba esmaspäeval. Ma kohe ei teagi, ei oska seisukohta võtta, sest olen ise otsinud ja pole leidnud ja siis Lastekliiniku sotsiaaltöötaja kaevas meile kivi alt välja koha, kes on valmis meid võtma…. Kohe! Inimene, kes teeb oma tööd südamega ja kellele on väikese Alberti käekäik oluline.
Ma vaatan Albertit ja siis loen pabereid ning tegelikult ma tunnen, et paberid teevad Albertile liiga. Albertil on sõnavara hüppeliselt suurenenud, ta huvitub väga raamatutest, seletab ja toimetab. Ta saab kõigest aru ja ta on üliäge poiss ja siis ma mõtlengi, kas talle üldse on vaja neid teenuseid, äkki me ikka saame ka ilma nendeta. See on vaid mõte, tunne, kripeldus, sest reaalsuse tormab logistik-taksojuht temaga punktist A punkti B, otsib Hagenile hoidjat, vaatab, et Sass robootikasse ja poistekoori kohale ei unustaks minna…
Sass viis mind eile närvivapustuse äärele. Jällegi, süümepiinad Sassi ees, et karjusin. Metsaline olen. Sass oli eile koju tulnud ja siis teistpidi ronima läinud. Oma uue talvejopega. Ta teab, et ronima tuleb minna koduriietega, aga seekord läks teisiti ning ta sukeldus kõhuli porri. Kõige korralikuma jopega. Kõhuli. Porri. Mitu paari teksaseid nädalas kulub? 3! Sest Sass püherdab mudas, pudru sees… Kõikjal, mis vähegi määrib ja kõik, mis vähegi lirtsub… Ma olin nii kuri, ma olin nii vihane, ma olin nii…. Ülevõlli loll.
Kuidas süümepiinu leevendada? Asjadega! Kui tunned süüd, siis mine poodi ja osta! Mida? Midagi sellist, mis enesetunnet paremaks teeb…. Kas teeb siis? Ei…
Ostsin täna poistele kineetilist liiva. Kujutasin ette, kui rõõmsad nad on ning kuidas sellega mängivad…
Ma ei pidanud pettuma: väikesed poisid tulid lasteaiast ja lummatuna mängisid, jutustasid ja tegutsesid. Kas ma olen nüüd oma patud lunastanud ja olen seeläbi parem ema? Jah, kindlasti!