Skorbuut ja sisin läbi hammaste.

Olime eile õhtul juba väikeste poistega magama sättinud, kui kostus ukse tagant läbi hammaste vihane sisin. See oli Annabel.

Annabel: “Kas ma ei või magama ka minna või???????”

Sass täiesti süüdimatult ja rahulikult vastu: “Kas sa pead seda igal õhtul tegema??”

Annabel: “Nojah, ma siis ei lähe magama!!!!!”

Mina aga turtsatasin kohatult voodisse kerra tõmbununa naerma- see oli lihtsalt nii naljaks. Hagen ei saanud midagi aru ja tõmbas juba und ning Albert kukkus natukese aja pärast voodist välja, ikka suure pauguga, millele järgnes ilmatuma suur karjumine. Südantlõhestav. Hagen ei saanud ikka millegist aru ja magas südamerahuga edasi.

Mingi vahe olid siin lapsed nagu keldrikakandid ja istusid ainult toas, nüüd on Sassil jälle hoog peale tulnud ja pakib ennast ikka ja jälle õue minema. Sai siis talle see kohutav kahene ka kaasa surutud. Albert oli nii rahul ja õnnelik, lõpuks ei tahtnud tuppa tulla. Nad said Sassiga nii kenasti kahekesi toimetatud, kuid mingi hetk see kohutav kahene väsis ja pistis selili lumel röökima. Õnneks märkasin seda aknast ja tassisin ta vägisi tuppa. Minu pärast võiks ta seal selili röökida ja iseendast üle saada, aga naabrite pärast tuleb minna ja sekkuda… Pärast kutsutakse lastekaitse kaela, et lasen (!) lapsel õues röökida, et olen hoolimatu. Mine sa inimesi tea. Tiina, ma ei pidanud teid silmas! Ja Jane, teid ilmselt üürgamine ei häiri. Mind ennast ka ei häiri paljud asjad. Lihtsalt ajaga on nii läinud, endal on lihtsalt kergem, kui iga asja peale ei reageeri. Oluline tuleb muidugi ebaolulisest eristada.