Piku kotte ja ikka lits, lits, lits…

Pealkiri on intrigeerivam, kui sisu ise. Ausalt ka, aga kui võõras inimene peaks kõrvalt kuulma, siis piinlik on ikka. Natukene. Ülehomme läheb Sass lasteaeda ning üle kõige põen ma tema uhkete väljendite ja fraaside üle. Ei midagi halba, ei midagi roppu, aga välja kukub nagu alati…. Selle asemel, et öelda, et lirtsub, ütleb Alexander, et see teeb lits, lits, lits. Lipp ei lehvi, vaid lipp lipub. Annabel ei saa mängus kotti vaid saab hoopis piku kotte. Kindlasti jagab ta lasteaias emotsioone Annabelist ja pikkadest kottidest. Ei jõua ära oodata. Pretensioonide olemasolul tuleb pöörduda minu poole.

Ma pole kunagi kellegile jaganud Sassi eelmise aasta kuritegu. Ma olen tegelikult siiani nii haavunud, et valus on sellest kirjutada. Ei, mitte häbi pärast pole mul valus, et Alexander nii käitus, vaid lilledest oli kahju… Teadagi ju, et Alexander armastab mulle (ja oma armsale sõbrannale!) lilli kinkida: lilled või puhas malts, vahet pole, peaasi, et õitseb. Eelmine kevad, aastal siis 2020, vedas Sassike mulle ikka aias õitsevaid õiekesi rõõmuks… Aga mingil hetkel otsustas ta ninjaks hakata ja peksis kõikidelt tulpidelt õied maha. Tegelikult ei olnud jällegi tema kuritöö taga pahatahtlikkus: oma seletuste kohaselt tegi ta vintsat. Vintsa on siis tõlkes ninja… Eks olen ka ise süüdi: lapsel oli igav ja oma igavuse peletamiseks pidi ta ju tegevust leidma. Fantaasia on tal piiritu… Aga te ei kujuta ette, kui õnnetu ma olin.

Aga täna joonistas Alexander mulle kingituseks pildi. Sarnasus minu endaga on hämmastav, laps on väga tabavalt lasnud oma loovusel läbi värvide ja vormide lennata! Lisaks tundub, et olen lähisuguluses Vanamehe filmi nimitegelase endaga! Lihtsalt imeline! Mul on nii kahju, et lasteaed algab ja aasta enne kooli teda sinna tihedamini oodatakse.. Kellega ma siis siin kodus mõnusat juttu ajan ja kes minust neid kunstiteoseid teha vorbib? Ma hakkan Annabelist ja Sassist kodus puudust tundma- just eelkõige seltskonna ja nende tegude- toimetuste mõttes.