Albert 2!
Palju õnne mu armas Albert!
Palju õnne mu kohutav kahene!
Palju õnne mu pisike!
Täiesti uskumatu, aga see pisike kahene sai täna täitsa aru, et see päev on tema: ta nautis külalisi, tähelepanu, kingitusi. Albert oli sõiduvees. Üle kõige nautis vist Albert küünalde puhumist- ta on seda korduvalt ju pealt vaadanud ning nüüd oli tal see võimalus. Päris enda tort, päris enda küünlad ja tema oli kogu päeva staar. Albert on tegelikult suur kisakõri, aga täna oli meil kodus hoopis teistsugune poiss: rõõmus, muhe. …noh, hommikul ta selline ei olnud, aga päev vajas harjumist. Alguses ei saa vedama, siis jällegi pidama.
Albert röökis hommikul nagu ikka: küll ajas Hagen närvi, siis ei sobinud multikad… Kingituse peale olik ka maru kuri. Hagen jällegi oli suur rõõmurull ja lustis Alberti kingituse kallal. Hagen on nagu väike pistrik, kes kõige uue peale kohale lendab ning kõike kohe katsetab. 8 kuuse aruga, aga tegutseb nagu vana mees. Kõik uus meeldib ja meelitab. Albert seevastu tahab harjumist: alguses ei saa vedama, siis enam pidama. Albert on tüüpiline Covid-19 aja laps kes eriti polegi kusagil käinud ja võõraid näinud. Tegelikult on Albert käinud küll: lastehaiglas krohvi lahti karjumas ja tänu sellele vihkab ta meedikuid ning haigemaja. Õnneks ta ei tea, kellena mina töötan… Ta lihtsalt ei tea mind veel vihata. Albert pookis endale juba 2 kuusena külge läkaköha. Jooksin temaga arstide vahet ning keegi ei saanud aru, ei diagnoosinud ära. Isegi mitte lastehaigla EMO… Täiesti haige. Valvearst ütles veel, et ei hakka proovi võtma, sest läkaköha ta ei kahtlusta. Mina usaldan arste. Lõpuks sai Albert diagnoosi kopsuarsti vastuvõtul, kui olime jõudnud haigusega juba lõpusirgele ning antikehade tiiter oli veres kõrge. tänu pikale ja piinavale põdemisele ei oska Albert näiteks imeda: lutti lätsutab ja kõrt ega tilaga pudelit kasutada ei oska, sest ta lihtsalt ei oska tõmmata. Mäletan, kuidas me talle pisikese beebina tegime sundsöötmist: suure auguga lutt ning lapsel jäi lihtsalt vaid neelatada. Iga natukese aja tagant sai teda topitud. Köhis, läkastas, tõmbas ennast näost tumepunaseks-siniseks, meie rabasime lapse ja keerasime ta külili…. Ja see oli meie argipäev, meie tavaline elu beebiga.Aga me saime hakkama ja ta on elus. Ta on oelmas. Emost öeldi, et tavaline viirus. Oleks Albert saanud kohe antibiootikumravi peale, oleks kõik olnud praegu teistmoodi… Ja ma endiselt usaldan teadust, arste.
Kusjuures, see läkaköha juhtum kanti ette konverentsil, sest ikkagi suur häppening- 2 kuusel ja läkaköha. Presenteeriti seda nii, et vanemad olid vaktsineerimata, aga seda, kuidas tegelikult laps haigestus, seda ei räägitud. Lisaks ei mainitud, et tegelikult nende enda möödalaskmine- lastehaigla EMO valvearst ei diagnoosinud läkaköha, kusjuures, EMOsse pöördumise ajaks olime köhaga maadelnud juba ca 2 nädalat. Põnev! Aga uhke tunne oli küll konverentsil haigusjuhtu esitleda. Valeväidete ning pooliku tõena…. Olen siiani kuri.. Mis mõttes, sai vanemate käest? Kas ma olin haige, kas ma köhisin? Nõup. Annabel köhis nagu pöörane ning Annabelile pani perearst ka antibiootikumravi peale ja ta sai abi. Aga Annabel oli see, kes tõi selle koolist ning seda teadis ka kopsuarst.
Alberti tervis on olnud üleüldiselt kehv ning me oleme temaga palju muret ja vaeva näinud. Õnneks on ta praegu terve, kogu koroonast tingitud vähese liikumise ja piiratud suhtlusest tingituna on ta ka terve püsinud. Enam-vähem. Väheamlt ei saa kurta. Aga keeruline on temaga olnud. Muret ja vaeva on olnud temaga hetkel kõige rohkem. Aga vaatamata kõigele on Albert poiss, kes armastab lilli. Tänagi oli ta päeva alguses lummatud meie kingitud kimbust, päeval tõi talle kimbukese roose Mamma ja pildil ta neid nuhibki ja hoiab. Õueski jookseb ta tihti ninapidi lilledesse. Vot selline mees. Albert armastab käia õues ja tegutseda. Ise. Kõike tahab teha ise ning talle ebasobival ajal ei tohi teda puutuda. Karjus mulle alles ükspäev, kui tahtsin teda pudru söömisega abistada, et “iseeeee!!”… Albert kuulab üldiselt hästi sõna: ta saab aru talle räägitavast ning suudab oma emotsioone ja soove väljendada nii sõnaliselt kui siis ka looma moodi karjudes. Seda karjumist on tema puhul suhteliselt palju: selles osas oleme sarnased, sest minagi olen aeg-ajalt hingelt selline kohutav kahene, kes tahab ja ei taha mitte midagi ning seda kõike korraga.
Albert ja Alexander on vist kõige kohutavam duo, keda üldse annab ette kujutada: naer, pisarad, kilkamine, kriiskamine. Nad on kohutavalt sarnased ja samas nii erinevad. Üleüldse on imekspandav, kuidas Alexander väiksemaid hoiab ning kui suur kannatus on Annabelil. Aga kõik armastavad üksteist ning seda on nii kuulda, näha kui ka tunda- igal sammul, iga päev…
Albert on üldse äge poiss. Tegelikult on kõik lapsed ägedad- enda omad ju ikkagi. Aga Albert on Albert… ta on viimasel ajal hakanud õhtul mulle voodisse pugema, et lihtsalt musi teha ja siis läheb ta vaikselt oma voodisse tagasi. Õnneks ta enam ei lämmata ennast… Tal on suure poisi voodi. Mäletan, kui õnnelik ta oli, kui sai Alexanderi voodi endale ja võrevoodi Hagenile edasi rändas. Tegelikult on voodite ringlus puhtalt olude sunnil ning lihtsalt polnud otstarbekas ühte võrevoodit juurde soetada. Alexander sai ju endale sünnipäevaks ilusa toa ja uue mööbli ning oligi aeg, et Albert võrevoodist välja kasvaks. Pealegi hakkan ma seda titemajandust koomale tõmbama…. Hageni järelt järjest tõmban kokku ja hävitan. Rohkem lapsi ei plaani.
Piret küll nõidus, et võiksin saada veel kolmikud. Hurraa, kallis Piret: lubasin sulle, et kui see peaks juhtuma, siis teen sulle ümbermaailma reisi välja. See pidavat mingite allikate järgi maksma 10k… asi see siis ära ole, nii, et… Piret, hoia pöialt ja varbaid ka, et su soov tõeks saaks…. Aga päriselt, siis ma läheksin küll hulluks. Tegelikult on ikka nii, et päriselt, Hagen on viimane ja titemajandusega on vsjo. Päriselt, ma enam ei jõuaks. Nad on toredad, nad on võimatud, nad on imelised ja nad on uskumatud. Nad ongi kogu mu elu.
Jah, vahepeal jõuan hambaid pesema alles lõuna ajal, vahepeal kammin juukseid alles päeval kell kaks. Kah asi. See kõik on mööduv ja tegelikult on tore meenutada, kuidas ma alalõpmata olen täis toiduplekke, kuidas ma päevast päeva teen süüa ja pesen pesu, kuidas vahepeal tahaks lihtsalt keset põrandat lamada ja olla… On ette tulnud ka neid hetki, kus lamangi jõuetult keset elutuba. Keset põrandat.
Aga Albert sai täna 2! Torte teha mulle meeldib. Seekord siis selline. Eks mulle meeldib näidata ka neid kokku keeratud käkke. Suhkruga ma suhestun hästi. Pärmiga ka. Seekord polnud pärm teemas… Katsetasin uut retsepti: vaarikamojito kook. Linkisin ära ka. Tegelikult pole üldse keeruline ning välja tuli nagu lubatud selline, et seest on roosa ja ümbert ning pealt valge. Huvitav. Minu jaoks oli retseptis kuidagi vähe suhkrut…. Aga muidu olen rahul. Mulle uued asjad meeldivad… Kuidagi nadi tunne, et kutsusime vanavanemad koogile ja kohvile ning nii oligi. Ei olnud muud, kui ainult tükk kooki ja kohvi. Tunnen ennast pahasti. Aga päriselt, ma ei ole võimaline vaaritama ja koristama ja möllama. Muidugi saaks hakkama, aga mis hinnaga- ma lihtsalt ei jõua. Vabandan. Ja nii hakkabki olema: kook ja kohvi. Kui hästi läheb, siis teen teise ja kolmanda koogi ka, aga kui ei ole hästi, siis tuleb leppida tükikesega, mitte kahe või kolmega. Olengi saamatu. Jõuetu. Aga oma laste pärast püüan ma vähemalt midagi ilusat ja head ikka teha. Seekord siis sedasi.
Üks kommentaar
Merle
Kersti, see tükk torti oli väga hea ja mõnus, nautisingi tort. Muidu kipub olema nii, et kõht on muust heast ja paremast täis ja tordilõik kipub olema juba üleliigne. Siis lihtsalt söödki selle torditüki ära ilma, et seda naudiksid. Vähemalt minuga on nii. Aga olete Lauriga tublid ja lapsed on võrratud! Imetlen su kannatlikkust, ehk nagu sa ise ütled – pikka süütenööri.