Unetu

Unetuse foonil palju hala ja kaeblemist ning palju pilte.

See kuradi kellakeeramine: olen tööl ning mõju on positiivne- ma ei maga, ei saa magada. Mida enam seierid edasi sammuvad, seda enam nihkub lähemale algav tööpäev, kus lisaks tööle tuleb jõuda veel Albertiga arsti juurde. Ei, ma ei muretse, ehkki kõik käigud nõuavad sõitmist, täit teadvusel olekut. Inimvõimed on piiritud.

Albert karjus eile öösel päris pikalt ja sõgedalt. See oli üks väheseid kordi, kui tema karjumise sees olid ka sõnad “ai-ai-ai-ai” ja Albert kakkus kõrva. Meil jäi lõikus ära, sest tal oli nutu taustal kõrge palavik, 37,0 ning silmas odraiva ja kõrvad olid põletikus. Kõrvad on põletikus ilmselt suurest adenoidist tingituna ja operatsioongi pidi eemaldama adenoidi ning menetlema ka kõrvu…. Aga ta oli nii mega kuradi haige, et lõikus jäeti ära , sest risk on nii suur. Olgu, arstid teavad paremini. Arstid teavad paremini minu Albertit. Resident ütles, et 37 hommikul võib olla 38 õhtul. Nii tark jutt, et kohe ei teagi muud öelda kui et my ass… Rallisime tagasi kodus olles päeval õues, olime muhedad, palavikku õhtuks ei olnud ja järgneval päeval oli odraivast punetav silm juba tagasi tõmbunud ning muutunud roosakaks. Viirus, nagu arstid ütlesid ja kirjutasid antibiootikumi välja…. Vot sulle viirust ja antibiootikume. Keskkooli bioloogiagi õpetas, et viirustele antibiootikumid ei mõju, aga arstid teadsid paremini ja kui nii, siis nii. Albert on juba vana antibiootikumide tarbija…. et noh…

Jah, ma olen nii trotsi täis, sest ma leian endiselt, et Albertile tehti liiga. Ja see öine karjumine ja kõrva kakkumine…. See ei ole Alberti suhtes õiglane… Ma olen seotud kätest ja jalgadest, ma tahan, et laps saaks abi, et tal poleks valus, et ta oleks terve, et ta saaks rääkima… Palju tahetud? Olgu, kui nii, siis nii… Jah, lugege, kaeblen siin, loll ema, haige inimene… aga ta on minu Albert. Et siis kogu minu unetus ja valla pääsenud frustratsioon ning kibestumus. Mulle ei meeldi inimesed. Ma ei meeldi isegi endale, sest ma püüan olla inimene, kuigi see, mis viimasel ajal välja kukub, ei ole kena…

Poisid tahavad palju õues olla- nad oleksid rohkemgi, kui mõistus ei väsiks ja kehaga koostööd suudaks teha. Kõige positiivsem on selle juures muidugi see, et peale õues toimetamist jäävad nad kiiresti magama ja teevad pika uinaku.

Kevadtöödest ajab üks teist taga: õunapuud tahavad lõikamist, marjapõõsad samuti, lillepeenrad tahavad väikestviisi juba rohimist. Olen viimasel paaril aastal laisk olnud ja nüüd siis tuleb teha. Alustasin vaikselt täna hargi ja labidaga lillepeenarde äärte taastamist- see kuradi umbrohi on ennast kenasti peenardesse sisse söönud. Väga palju sonkida ei julge ja ei taha, sest aastatega olen palju natrsisse ja tulpe kõikjale rooside vahele toppinud ja ega väga enam mäletagi, et kus ja mis täpsemalt. Õnnestuski täna kaks nartsissipunti üles kaevata- rohkem praegu kaugemalt peenarde äärtest ei puutu.

Lauri saeb pinde ning need tuleks kuidagi kuuri alla saada ja riita veel ka laduda. Ma ei kujuta ette. Kui juba halamiseks läks, siis lasen minna: minust ei ole füüsilise töö tegijat enam. Olgu, ma võin ju teha, aga mis hinnaga. Hea küll, valuvaigisteid mul jagub, veini leian ka, aga see ei ole lahendus, nii ei ole õige, sest minul on halb. Ma ei taha nii, aga ometigi ma tean väga hästi, kuidas saavad lillepeenrad lõpuks kaevatud ja puud riita, kiviplatsist ma ei räägigi.

Plaan on see aasta korralik kiviplats tekitada. Alus on enam-vähem tegelikult olemas, tahaks natukene kopal lasta seda laiendada, uus liiv ja kild sisse ja siis plats peale laduda, kivid on olemas ja ootavad… ma olen tegelikult juba natuke põnevilgi, sest kujutan juba ette seda valu ja vaeva. Nagu noh praegugi, et und ei ole ega saagi olema, aga kujutan ette, milline saab olema eesootav päev… Tööd on palju.

Tegelikult on tore, sest poisid tahavad ka kõigest osa võtta ja annavad oma panuse. Albert näiteks oli täna ninapidi grilli juures ja tahtis aidata resti puhastada, Alexander jagas niisama kõrval mulle õpetussõnu. Vot. Natukene head ka ikka. Kusjuures, selle grilliga olen aasta läbi toimetanud- ei saagi öelda, et avasime hooaega, terve aasta on olnud üks hooaeg, minu rõõm, siiras rõõm.

Alexanderist ka. Käisime areguvestlusel. Alexander on kodus üks ja koolis teine. Koolis on ta sõnakuulelik ning püüdlik, kodus seevastu kõike muud eelnevale, aga teda iseloomustab siin ja sealpool piire heasüdamlikkus, abivalmidus, lahkus. Ta ongi tegelikult hea poiss, mis sest, et kodus on ta tihtilugu ülepiiriline, aga ta on sisimas hea ja tema kavatsused pole kurjad. Koolis on praegu teemaks kevade märkamine, tähelepanekute tegemine ning vabatahtlikuks ülesandeks on pildistamine ning fotode saatmine õpetajale, kes siis valitud pilte üles laeb ja saadab. Alexander on igatahes ametis: teeb pilte, saadab mulle, mina teen valiku ja läkitan õpetajale.

Tähelepanelikud märkavad, et Alexanderil on telefon tagurpidi käes- minu õpetussõnadest on midagi ka kasu…. Pildid tulevad tal igatahes vahvad.

Ma püüan ka pildistada, et oleks meenutada. Edev, nagu ma olen, siis mõni pilt ikka iseendast ka, sest kes mind ikka muidu jäädvustaks…

Et kui ma kunagi ära suren, siis on vähemalt lastel mõni piltki vaadata…. Google teab muidugi enamat kui seda, mis siin…

Ja kui keegi peaks kahtlema minu vaimses tervises, siis teadke, et surema ma veel ei plaani hakata, sest enne seda on vaja need neli kaela kandma saada. Vahest ongi selline tunne, et elu polegi muud, kui et üks suur “sa pead!” Sa pead tõusma, sa pead tööle minema, sa pead süüa tegema, sa pead pesema, kasima, sa peab olema inimene, pea võitlema ja võitma ning kui ei võida, siis pead vähemalt nina endal ja teistel vee peal hoidma. Sa pead elama ja siinkohal valikuvõimalust ei ole.

Siinkohal pean kirjutama, et Albertist on saanud väga tubli ja tegus väike inimene. Käisime jalgsi poes nii, et Albert ei nõudnud kordagi sülle ja nautis kogu üritust täiega. Ma alahindasin teda. Albert on muutunud kuidagi “lahtisemaks” nii verbaalsel kui füüsilisel tasandil. Ta tahab teha ja teeb, ta tahab rääkida ja räägib ka, aga muidugi mitte nii, nagu teised kolmesed. Aeg tiksub armutult ja mina jooksen koos sellega võidu, et Albert saaks kooliks ree peale. Vahel tundubki, et terve elu on üks suur Albert ja siis teised ja kõik muu tuleb tema kõrvalt ja peale teda. Ma ei tea, kas nii on õige.

Hagenil on uus hüüdnimi. ULA. Mina kutsun teda Ulaks, sest see hakkas külge. Hagen ise lõi milllalgi jalga vastu maad ja hüüdis väga konkreetselt: “Ula!” See tähendab siis “kurat!” Vot. Hagen on minu väike Ula ja mulle meeldib nii. Kui keegi teist mõtleb ja ütleb, et nii ei sobi, siis mul on ükskõik. Olengi rumal.

Ja lõpetuseks pilt, mille peale ütleks mina: “Ula!”

Ja lõpetuseks ütleks veel, et see kellakeeramine ja see öötöö ei kõlba mitte kusagile!

Andestage kirjavead, sest kell on pool neli öösel ja inimvõimetel on siiski piirid…