Taluvuspiir ja natuke head

Minu taluvuspiir hakkab vaikselt kätte jõudma, mis ta nüüd siin hakkab, eks ta ikka olegi juba kätte jõudnud.

Truult teeninud pesukuivati keeldus koostööst, eile lõpetas minuga ka lepingu külmkapp. Kui vaadata, mis elektrihind börsil teeb, siis võibolla ongi see pigem hea. Eelmisel nädalal ostsime uue pesukuivati, täna külmkapi. Mis järgmiseks? Palun nüüd aega hingata lasta, minu taluvuspiir on käes, elan ja toimetan veel vaevalt oma võimete järgi.

Lauri on jälle kaugel ja kogu koduga seotud jamad on minu ajada. Mind üldse ei ärrita. Valetan. Aja jooksul on juhtunud minuga nii, et kui närvi lähen, siis hakkab vasak silmalaug tõmblema. Ma pole peegilist küll vaadanud, kas seda ka kõrvalistele näha on, aga mina tunnen seda selgelt ning see on seotud vaimse pingega. Vb viskab rõhu ka kõrgeks, ei tea, aga ma olen juba omajagu elu näinud ja eks see minu “parim enne” ole ka juba ammu möödas.

Ma ei kujuta ette, mida ma teeksin Annabelita, sest kõik käigud ja asjaajamised teen tema arvelt. Ja ma ei kujuta ka ette, kuidas ma toimetaksin ilma Veronikata. Silm ka ei pilgu, kui vaja mõni suurem asi peale laadida ja koju tuua, olgu selleks siis kas või aiamööbel või hoopiski külmkapp. Polnud probleemi. Õnneks on meil naabritel praegu ehitusmehed ka ning külmkapi vahetus käis nii lihtsalt ja kergelt: tüübid võtsid vana külmkapi selga ja vedasid kuuri alla ning haarasid lenneldes autost uue ja viskasid kööki paika. Imeline! Ma veel plaanisin naabrimehi kasutada, aga vedas neil. Kohutavalt vedas. Linnas kasutasin võõraid mehi, kes külmkapi autosse tõstsid. Et siis, olen täna võõraid mehi kasutanud. Ma olen kange ja mulle ei meeldi abi paluda- üks asi on meeldimine, aga teisalt jällegi keel ei paindu. Kusagilt tuleb inimvõimetel piir. Ma lihtsalt ei jõua kõike ja nii ongi.

Ma ei jõua. Füüsiliselt tuleb sein ette. Ja kui päris aus olla, siis tegelikult ei saa ka, sest põlv ei kannata veel koormust ja eks ma ikka hoian seda jalakest ka nii palju kui võimalik. Näiteks põlve peale ma ei saa toetada ja lõpuni kükitada on ka valus, ei hakka üldse raskuste tõstmisega veel koormust juurde lisama.

See põlv ongi “minu uued tissid”. Menisk oli natukene katki. Ma olen tõsine spordimees ja eks ikka tegijatel juhtub. Ma ei pidanud isegi pingutama: piisas terrassi pealt valesti (?) alla astumisest ja nii oligi.

Ilusatest asjadest ka.

Hagen on meil tubli traktorist. Traktoril on tegelikult see punane kapott ka polemas, aga see on kusagil ja see pole ka oluline, sest tähtis on see, et masin sõidab ning selle ette rakendatud hobused on pestud, kustud ja kammitud. Annabel veab Hagenit hea meelega mööda aeda, Alexander võtab ka vahel vaevaks… See traktor on Annabeli ajast. Vanust siis kusagil 12 aastat? Kõige rohkem rõõmu on sellest tundnud Alexander ja nüüd siis Hagen. Albert põlgab kõike ning Annabel polnud ilmselt masinamees. Lapsed ongi erinevad, Hagen on näiteks see, kes naudib kõike ja võtab kõigest maksimumi.

Albert on jällegi see mees, kes on avastanud enda jaoks nukumaja ja mängib seal leludega tuttu minemist. Albert on võimas lutt-mees meil ka, kes lätsutaks seda igal ajal. Albert on see mees, kes tavaliselt hommikuti on meil pahas tujus ja peale lõunaund on jälle rõõmus ja toimekas. Albert on minu padjaröövel ka: talle enda pandjad ei meeldi- need kakub ta padjapüüridest välja ja loobib voodi taha. Ma ikka kesköö paiku üritan enda patja tagasi saada, aga kui mehike öösel avastab, siis röögib ta lohutamatult seni kuni saab padja tagasi, mis sest, et ta enamus ajast üldse selle peal ei magagi…

Ja midagi ilusat veel lõpetuseks: käisime umbrohtu korjamas. Käisime? Jah, Tiinaga. Annabel jälle ohjas tsirkust ajal, kui mina mööda kraavipervi maltsa kakkusin.