Siis, kui katus sõidab…

Mul vahepeal on reaalselt tunne, et mul ei ole alles vist mitte ühtegi närvirakku. Purustasime terve päeva õunapuude oksi- purustaja tõime rendist ja see sai vatti ikka kogu raha eest, aga jube tubli masin iseenesest. Olin päeva lõpuks nii väsinud, et oleks tahtnud ennast lihtsalt pikali visata, aga elu tuli vahele. Kui mõtlete, et mis see purustada siis ära ei ole, siis… Arvake edasi, sest lisaks masinasse toppimisele tuli ka oksi väiksemaks lõikuda ja see oli ropp töö. Ropp töö oli see selle jaoks, kes liigestes juba kevadet tunneb. Kes teab, see teab. Igatahes…

Lisaks tööle on Sass nagu vurr ning teda jagub kõikjale, ta tahab kõike ja seletab ja küsib ja tahab jälle ja tahab otsekohe ja kui mina ei ole veel ennast käima saanud, siis toimetab juba ise ja… Oeh, tal on ju kõikjal rada taga. Ta ise on üks suur rada… Tegelikult üdinisti hea ja armas ja hästi suure hingega poiss!

Tuppa maabudes OLI VAJA smuutit, kohe, otsekohe ja kui mina veel ei liikunud, siis toimetas see kuuene ise köögis… Oeh.. See, et me õhtuti smuutit teeme, on tavaline, aga täna oli selle tegemisega kohe eriti kiire ja Sass oli nii kärsitu, sest mängud vajasid mängimist ja smuuti vajas joomist ja kõike oli vaja kohe ja korraga. Et siis, ei aja ju hulluks, kui oled ise nii kuradima väsinud?! Üldse ei aja…

Tegelikult oli Alexander täna nii tubli: ta tassis õunapuude alt oksi kokku üheks hunnikuks ja püüdis aidata, aga tal käib suu koguaeg nagu tatraveski ja nii närvi ajas, sest mul on niigi kehv kuulmine ja siis veel mürisev masin ja plärisev Alexander. Endal on paha tunne, et ei saa lapse jutust aru ja ei saa talle adekvaatselt vastata. Töö tahab tegemist ja laps tahab tähelepanu ja seda kõike muidugi korraga.

Lisaks siis see kohutav kahene, kes inises ja vingus täna. Tegelikult oli tal täiesti mõistetav probleem: kõik olid õues ja seda oli tema jaoks palju, sest kõik käisid teda käppimas ja näppimas. Albert on see mees, kes tahab omaette tatsata ja vaikselt tegutseda, aga Annabel oli tal sabas ja see häiris teda. Noh, mind häiriks ju ka, kui keegi mind koera toidukausi juurest vägisi minema tassib just siis, kui ma olen valmis nägupidi sinna sisse sukelduma ja sööma kühveldama kukkumas. Ma oleks ka kuri ja Albert oli seda kohe eriti häälekalt. Et siis, karjumist, inisemist ja rahulolematust oli täna rohkem kui küll…. Annabel ise sõidutas Hagenit mööda aeda ja oli lihtsalt ilus. Talle eriti ei meeldi käsi määrida ning selle asemel kõnnib ta ja vaatab, kuidas teised (mina) midagi nõmedat teeme. Hea küll, täna olin ma parajalt sõge ja panin nad mõlemad Alexanderiga tööle. Alexanderit tuli muidugi korduvalt sundida, aga kokkuvõtvalt saab öelda, et ta oli oma vanuse kohta ikka tubli ka. Annabel vaatas mind hukkamõistvalt ja hakkas ka oksi vedama, pärast toimetas vigiseva Alberti tuppa ja jäi talle seltsiks. Ma üldse ei saa aru, miks need mehikesed meil nii häälekad peavad olema!

Hagen on neist vaat et kõige kapriissem veel: kui midagi ei saa, siis kriiskab, kui midagi käest kakutakse, siis ruigab nagu siga tapetaks… Nõuab häälekalt sülle, kisub häälekalt Alberti käest kõike ja teab väga hästi, et ruiates saab ta kõike. Lisaks kilkab ja naerab ta nii, et kaugele kuulda. Hagen on üldse hirmus mürakaru, elumees.

Hagen on telgi ees ja telgi taga ja talle meeldib üle kõige mängida “kukut”. Ta on hästi kiire, Alexanderi moodi, kes jõuab kõikjale ja on juba kõikjal ja seda kõike korraga. Detsibellid meie majas on kõrged ning mul on juba praegu kahju naabritest, kes saavad seda rõõmu tunda kevadest sügiseni ja kõige intensiivsemalt suvel, sest kavatsen nad neljakesi kimpu siduda ja maksimaalselt palju õue saata. Nii, nagu perekonda ei saa valida, ei saa valida ka naabreid. Ei noh, alati on võimalus ära kolida…

Kuigi mul on tunne, et ma olen peast täiesti sõge ja mul ei ole alles mitte ühtegi närvirakku, siis… tegelikult on äge! Just nimelt äge, sest mulle jäävad mälestused ja hallid juuksed. Püüdsingi peegli ees seistes enda juustest halli tabada, aga need karvad on nii valged, et sealt ei leia ju halli üles!

Igatahes, ma olen sigaväsinud, valuvaigisteid täis topitud ja plaanin magama minna. Homme on päev, kus tuleb jälle… Pidu! Iga päev siin on pidu! Kui keegi julgeb arvata, et see lapsehoolduspuhkus on puhkus ning lust ja lillepidu, siis… Arvasid õigesti- palju õnne!