Poisid ja killuke Annabelist

Väikeseid poisse soovitakse lasteaias näha sagedamini, et harjutada etteasteid jõulupeoks. Hagen vaikselt nagu tahaks kaasa lüüa, aga Albert on vankumatult vastu ning nii siis see kõige pisem purjetab venna tuules.

Hagen pidavat lasteaias tujutsema ja jonnima – ju siis on rühma omaks võtnud. Viskab pikali ja karjub ning seda nii põrandal kui ka ristseliti lumes, kõike tahab teha ise ja kui keegi püüab aidata, siis karjub ning solvunult varjub vetsu. Olgu öeldud, et seda kõike teeb ta ka kodus…

Toppisin täna lõuna ajal Hageni esimesena lasteaias riidesse ning hakkasin Albertit riietama, Hagen aga otsustas minna õue. Ta oskab teha ust lahti ning mina naiivselt arvasin, et ta ootab meid õues ukse ees, kuid järsku silmasin teda hoopiski lasteaia peavärava juures. Albert jäi sinnapaika ning mina tormasin õue Hagenile järgi. Olgu öeldud, et autotee on kohe aia taga ning nagu kord ja kohus, siis tuli ka auto. Värav aga läks lahti ning Hagen tormas ummisjalu ja kilgates ikka sinna kuhu ei peaks. Õnneks autojuht nägi pudrukuuli ning mina olin kohe järgi ja tõmbasin ta sülle ja viisin autosse, panin traksid peale ja läksin tagasi Alberti juurde. Albert ei läheks kunagi ilma meieta, tema ootab. Albert on rahulik, välja arvatud siis, kui tema tilkuvat moosisaia lakkuda ja ta selle peale endast välja läheb. Või siis, kui Hagen ja Alexander häälitsevad…. Või siis, kui ta lihtsalt Albert on…. Aga üldiselt on Albert rahulik ja ei torma.

Annabelil on jätkuvalt kõik viied, matemaatikas on ta samuti tubli ja tegus ning kõnevõistlusega läks tal nagu läks – ehk siis ei läinud. Jah, finaali sai ja siis seal oli ta vana hea Annabel – talle lihtsalt ei meeldi esineda ning ta teeb kõik selleks, et läheks nagu läheb… Käisime millalgi väga ammu vastu tema tahtmist mingitel katsetel: kodus õppis ja tegi kõike hästi ja siis seal lasi ta kõigel minna, sest talle ei meeldi, ta ei taha ja nii ongi. Selle kõnevõistlusega samuti. Samas, ta ei saagi kõiges suurepärane olla, see ületaks lihtsalt inimvõimete piiri.

Alexanderist ka. Ta on mega. Laisk. Tuli koolist ja oma headuses astus riietest välja.

Mina jällegi astusin neist üle.

… ja meil on see aasta kõigi aegade ilusam jõulupuu! Meie tõime ja lapsed kaunistasid. Alexander istus õhtul lesol joguritikausi taga ja avaldas kahetsust, et eelmine aasta issiga koos kuuske tuua ei saanud. Minul oli lugu juba meelest läinud, oleks teadnud, siis oleks hoopis Sassi issiga puud valima saatnud …. Aga see-eest kaunistatud sai kõigi nelja poolt kenasti ning rõõmuks on see meile kõigile.