Kuidas ma jõulutunde ära rikkusin

Kell oli 22 ja Alexander määris endale nätsu juustesse. Karjus ja röökis, kui üritasin seda välja kammida ja lõigata. Karjus ja röökis nagu mina oleks talle selle juustesse, kulmudesse ja näkku hõõrunud. Mina olen süüdi. Tavaline hilisõhtu tegelikult. Ma olen viimase vindini närvi aetud. Kõikjal on nätsu, kass oli junninud ülemise korruse wc põrandavaibale ning ma astusin sinna sisse.

Alexander ja Annabel käisid täna koos poes, andsin säästuka kaasa ja Alexander kuritarvitas seda siis sõgedalt nätsu ostes. Kõik lendas peale seda traali-vaalit prügikasti. Kui ma siin majas veelkord nätsu peaks nägema, siis… Ma ei saa aru, mis sellel inimesel arus oli.

Alexander peab koolis kohustusliku kirjanduse, vabalugemise raames, menetlema Lotte raamatut. Tahtsin talle heast südamest, kurjast vaevatuna, minna ja lugeda natuke, sest raamat on pea-aegu suure surmaga lõpusirgel… Lugemispäeviku lehed on koost lahti rebitud, kortsus ning näevad nii inetud välja, et… Meil oli just nii suur pahandus, sest Lotte raamat oli kadunud, muuhulgas vedelesid kõik olulised asjad põrandal laiali koos mustade sokkidega, riiulil olid pahupidi tõmmatud kantud püksid… Ma lihtsalt ei oska enam. Lotte raamat ilus lõpuks välja ning mina talle seda enam ette lugeda ei suutnud.

Ja siis üürgaski Alexander, et tema jõulutunne on rikutud. Ma karjusin ta peale ja seepärast rikkusin kõik. Ma palusin Alexanderi käest vabandust: muuhulgas selle eest, et ma olemas olen, et ma temast hoolin, et ma teda armastan. Lihtsalt ma ei oska enam. Nii suur ahastus on, et lihtsalt ei oska. Nagu… Ma hoolitsen, et tal oleks korralikud asjad ning need kõik on laiali, katki, kadunud…. Ja siis see suur aur läheb Alexanderi peale, samas tatsab kõrval Peppa raamat pihus väike Hagen ja seletab kaladest…. Mina marutasin Alexanderiga ning väikesed läksid ise vaikselt voodisse ja hoidsid suuremast tormist eemale. Nii kahju, nii kurb…

Annabel hoiab ja hoolib, Alexander seevastu on lihtsalt see, kes nõuab, aga ise ei hooli ei enda ega teiste asjadest. Asjad, jah asjad- need on olulised, igapäevaselt vajalikud. Alexander on tegelikult mega armas ja südamlik, uudishimulik ja mulle nii tohutult kallis ja oma, nii minu enda moodi oma sisemuselt.

Eile käisime Pärnus. Lauril oli jõulupidu firmaga ning ta soovis samuti osa võtta. Tegelikult on nii, et neil peetakse ühes jõuludega ka firma sünnipäeva. Seekord oli nii, et tähistati suisa 3 päevase tripina spas ja pidulikud õhtusöögid olid restodes. Meie saime osa võtta ühest olengust ja seda tervelt (!) 2,5 tundi… Tal on toredad kolleegid ja vahva meeskond, kahju, et nii üürikeseks kõik jäi. Annabel hoidis meie eemal viibimise ajal väikestel ja kodul silma peal ning tädi oli meil emergency call. Minul oli süda rahul. Annabel on mõistlikum kui meie Lauriga kahepeale kokku ja kui tädi on koduvalves, siis ei saakski paremini olla. Alexander muidugi sõi kodus kõigil närve, aga see selleks. Koju jõudes kõik magasid ning tädi õnneks või kahjuks ei pidanud Annabelile appi sööstma.

Albert kuses (pardone!) muidugi öösel ennast täis, siis karjus, et ma tal kusiseid riideid seljast kakkusin, Lauri norskas, Hagen nühkis seljas ning öö oli hullem kui tööl olles. Viimasel ajal Albert laseb kõik täis… Eks muidugi see ka, et me ei saa teda kakama ning täis sool surub põiele. Elu on nii ilus! Lihtsalt nagu… nii kusine ja märg. Ja siis Alberti köha, see legendaarne köha, millel ei ole ei otsa ega äärt.

Jah, ja ma rikkusin Alexanderi jõulutunde ära. Ma ei teagi… Ma lihtsalt ei oska. Pahandada ei tohi, üks kord kenasti öeldud läheb tal kõrvadest mööda. Ma olen tervikuna siin nagu hane selga vesi.

Et siis selline emotsioonidest laetud hala.