Kõigest ja ei millegist.
Arenguvestlustest.
Annabeli arengust vestelda ei ole vaja – inimesel on läbi üheksa aasta olnud kõik viied ning tal on siht silme ees ja plaanid paigas. Me vestleme kodus igapäevaselt.
Ahjaa. Käisin Vaimse tervise konverentsil, mis keskendus peaasjalikult depressioonile. Kuidas see siia puutub? Puutub küll, sest seal räägiti ka noorukite depressioonist ning autoagressioonist ning nende ettekannete järel tabasid mind korraga nii kergendus, kui ka õud ja ahastus: nii hea, et ma ise enam teismeline pole – nii palju väljakutseid elult eneselt! Ja hirm oma laste ees, mille kõigega nad peavad rinda pistma ning siis tabas mind mõte, et ma olen nad suutnud juba raudselt perse pekki keerata. Mida kõike võivad ja saavad vanemad teha valesti oma laste kõrval!
Annabel on superluks, isegi siis, kui ma vingun, vigisen ja olen väsinud ning kuri. Päriselt. Ma lihtsalt olen selline, et kui mul on halb, siis on teistel ka halb. Annabel on harjunud äikesepilve eest kikivarvul varjuma, Sass marutab ja paugutab samamoodi nagu mina.
Sassi arenguvestlus ootab mind ees teisipäeval. Teda on tabanud ulmeline meisterdamistuhin. Aitab sellest, et ta igal õhtul vorbib mulle südameid teha ja sinna peale joonistada (mul on muide Alexanderi tehtud korv ja kott ka südamete jaoks), siis meisterdas ta klassikaaslastele pikksilmasid kingituseks ning nüüd veel kasti koos sedelitega murede jaoks. Murekasti tühjendab iga päev õpetaja ning see võeti klassikaaslaste poolt hästi vastu: õpetaja raporteeris vanematele laste muredest. Ahjaaa, neid Sassi vorbitud südamekesi leidub meie kodus minu voodis, padja all, aknalaual, vannitoas ning mõni süda tuksub minuga rinnahoidja vahel kõikjal kaasas… Elu nagu heeringas!
Väikestel poistel oli ka arenguvestlus. Nagu teada, siis käivad vennakesed ühes rühmas ning neid käsitletaks kui paarisrakendit. Minule nende õpetajad meeldivad, rühmaruum on hubane ning liitrühmale kohaselt on seal palju huvitavaid mänge ja võimalusi tegutsemiseks. Poistele ka meeldib! Õpetajatele ka… Albert värvib nagu kulda: nelja aastane ei lähe värvides üle piirjoonte, tööd on ülikorralikud. Albertil on fenomenaalne ruumiline tunnetus ning orienteeritus detailidele. Õpetaja ei jõudnud ära imestada, kuidas Alberti mingisuguseid ülesandeid lahendab. Poisid on ainsad lapsed, kes rühmas enda järelt koristavad, mistõttu on nad viimased, kes söögilaua äärde jõuavad. Albert pidi suisa pahaseks saama, kui talle öelda, et pärast mängid edasi, tule nüüd sööma – kõik mänguasjad omale kohale ning õigetesse karpidesse! Albertit ärritab, kui keegi on mingi vale asja valesse kohta pannud ning siis nõuab ta, et õpetaja “segaduse” lahendaks.
Ainsaks mureks ongi, et nad ei saa Albertist hästi aru, sest tema kõne nõuab keskendunult kuulamist ning arusaadavalt on see keeruline rühmatäie laste seas. Õpetajad imestavad, kuidas vennakesed võivad vabalt poolteist tundi istuda laua taga ja keskendunult mängida – selles vanuses! Albert on hakanud sõprussuhteid rühma lastega looma. Ning Alberti ja Hageni käeline tegevus…. Järgnevad jääkarud on voolitud poistel ilma abita…
Hakkame Albertiga jälle taastusravis ka käima: meile pakuti tegevusteraapiaks aega ja võtsin selle suure rõõmuga vastu, plaan on uuesti jätkata ka füsioteraapiaga. Sinna peaks vist Hagenit ka viima, et oleks lihtsalt kehalist suunatud tegevust ja natuke rutiinist välja, kuigi tal seda vaja ei ole.. Vaatab, võibolla tegutsen ainult Albertiga. Keeruline on saada aega mis klapis iseenda ja teistega.
Praegu on kõik vennakesed suured rattasõbrad. Hagen pistis Alberti peale karjuma ja keeldus ratast jagamast. Albert nuttis nii haledalt ja kurvalt, et minul süda murdus, lubasin lapsele, et lähme tuppa, sööme kõhu täis ja lähem koos linna ja ma ostan talle uue ratta. Pühkisin Albertil pisarad, laps rahunes ja nii oligi, et läksime linna ja ostsime uue ratta…
Siin mõned pildid nende õues tegutsemisest. Nad on super mürakarud – sõbrad ja vaenlased korraga. Tegelikult on imekspandav, kuidas nad teineteist mõistavad – nagu kaksikud keda mul tegelikult ju pole olnud ega ole ka.
Minu uuest armastusest ka: akusaag. Soovisin seda jõuludeks, ei saanud ning siis suure vingumise peale Lauri ikkagi tellis Hiinast sellise, et ühilduks meie akutrelli akudega. Lauri oli nii skeptiline, aga soostus siiski 60 e eest ostma mulle komplekti, mis sisaldas saagi, kahte saeketti, viili, keti pingutamiseks mutrivõtit, kindaid, kaitseprille ja õlitopsikut. Lauri arvas, et eks see üks … ole. Ja siis sulas lumi ning õunapuud tahtsid pügamist, mõni rohkem, mõni vähem ning nii siis ma oma saega läksin. Tegin laupäeval tublit tööd, ka suured oksad tõmbasin sellega maha, vana ploomipuugi sai noorenduskuuri.. Lauri vaatas ja tahtis ka… See saag on lihtsalt imeline!!! Ptüi-ptüi-ptüi.
Ajapikku on minu sõpradeks saanud pea kõik tööriistad ning mulle meeldib! Oleks vaid jõudu rohkem…
Lõpp siis sihuke pilt proua lõualotist ja tema pisikesest pesamunast. Muidugimõista olen ma praegu tegelikult tööl…