Juuli

Ma pole väga ammu kirjutanud, sest ma ei jõua – nii füüsiliselt kui ka vaimselt. “Puhkus” algas sada aastat tagasi, aga tunnen, et kaubarong on minust paaril korral üle sõitnud. Ja siit tuleb üks pikk ja lohisev kirjatöö elust selle ilus ja valus.

Juulis on Annabeli sünnipäev, see sweet sixteen saabus ühel ilusalt pühapäeval, juulikuu neljateistkümnendal päeval. Sass sügeles ammu õele kingitust ostma, tal oli idee, aga käed jäid lühikeseks. Pakkisin ta autosse ning viisin poodi: enda taskuraha eest eest viidi ellu idee ja see nii väga vihatud ja samas nii väga armastatud inimene sai endale sünnipäevaks laualambi. Kõik olid õnnelikud. Mina käisin tõuksiga eelmisel õhtul teepervedelt ja heinamaalt umbrohtu korjamas ning köitsin sünnipäevalapsele kimpu. Raske oli see minek, see tulek, see lillede vihta köitmine. Raske oli see laua katmine ja söögitegemine. Elus tuleb ikka ette, kui tahaks pikali maha visata ja lihtsalt lebada – ei elus ega surnud, selline vahepealne, aga minul seda aega ei ole, minul on neli last ja need tahavad süüa ja mängida.

Juba ette planeeritult tuli peale Annabeli sünnipäeva kompsud kokku pakkida ja sõita pisikesele seiklusele. Kas ma tahtsin? Nii ja naa, mul oli vaja eemale, aga samas tahtsin ma ennast kivi alla kokku pakkida ja sinna elutult lebama jääda. Plaanis oli mina Rootsi, ei midagi uhket, selline pisike lastes elevust tekitav sinna-siia minek. Lennupiletid olid kruiisiga võrreldes lihtsama vastupanu teed minek, lisaks jään ma kergesti merehaigeks, ning juba ainuüksi mõte mitmest päevast vee peal loksumisest tõmbas seest hõredaks. Piletid ostetud, hotell olemas, plaan paigas. Nii hea, et ma pileteid lõbustusparki valmis ei ostnud, sest siis oleks ka need läinud.

Lend muudkui lükkus edasi: alguses 55 minutit, siis juba 6,5h, siis 8h, siis 9h ning siis pidi õhkutõus toimuma. Et siis kella 19 asemel kell 04.00. Istusime lennukis ja ootasime. Sass värises, hoidis kahe käega minu kätest kinni, pisarad voolasid ja sajad küsimused libisesid huulilt. Näitkes vaatas ta lennuki peatugedel olevat tegevusjuhist õnnetuse korral ja küsis, miks see, miks see, kus on avariiväljapääsud jne. Ja peale väikest ootamist teatas piloot, et tal on väga kahju, aga võime lennukist lahkuda ning lend jääb ära, noh, lükkus edasi: lend Arlanda lennuväljale startis kell 14.30, ehk siis lubatust 19,5h hiljem. Sassil langes kivi südamelt. Broneerisin meile bussipiletid ja sõitsime koju tagasi.

Isegi Annabel tihkus keset ööd nutta, sest kartis, et lend lükkub edasi lennuki tehniliste probleemide tõttu ning kui lõpuks õhku saame tõusta, siis raudselt kukume alla ja saame surma. Eks pinget krudis üles ka see, et Sass väga palju sellest teemast rääkida tahab ning et me seda ka väga palju teinud oleme. Näiteks kallistas mind Sass keset lennujaama ja suurt väsimust ning ütles, et ta loodab, et peale surma on veel miskit, et me saaks siis kellegiks teiseks, kallistasin teda vastu ja ohkasin raskelt, et ma loodan, et me kohtume veel… Tagantjärele täiesti lollakas vastus, aga nii ma siis vastasin. Sassi tohutu lennuhirmu kõrval jäi Annabel üksi oma mõtetega.

Terve öö üleval ja siis koju. Õnneks käisime aega parajaks tehes õhtul T1 katusel vaaterattaga sõitmas, juba see oli Sassi jaoks tohutu eneseületus.

Hüvitist? Ei… Aga mul on kindlustus ka, see tahab jälle tohutult pabereid saada. Näiteks hotelli käest kinnitust, et me seal ikka ei ööbinud… Nagu wtf? Kuidas me saame seal ööbida, kui me üldse ei lahkunud riigist? Kinnituse sain täna kindlustuselt kohe kirja ka, et maksavad kinni. Jõuetuks teeb, et miks ma pean võitlema. Ei peagi ju, valikute küsimus. Nüüd tõmbeln lennupiletite eest.

Sassist veel: Sass tõmbas endal juuli alguses suure varba küüne kuidagi lahti. Väääh, ma ei saa sellest rääkidagi ilma, et paha hakkaks. Mul on selline paha asi, et sellised juhtumid oma laste või lähedastega ajavad mul südame päriselt pahaks. Varba küüs oli potisinine, varvas paistes nagu poksikinnas ja kusagilt immitses vedelikku. Emosse? Ei… Sellise tühja asja pärast, kuigi sisetunne ütles, et see küüs tuleb sealt maha tõmmata. Määrisin Fucicort kreemiga ja tõmbasin kinni. Paistetuse sain paari päevaga maha ning Alexander lippas liivakastis nagu muiste. Mingil hetkel tuli mulle ütema, et rõve on, liiv on küüne all ja küüs käib nagu raamatu kaas… Väkk. Piisas juba paljast ettekujutusest, seda rõlgust ma vaadata ei suutnud. Väike kõne ja sõber tuli appi. Arvas, et prooviks lihtsalt seda küünt maha lõigata, toimetas ja tohterdas ja väga ilus sai see varvas kuni hetkeni, et allesjäetud küüs lappesse läks ja ma iiveldamise saatel selle maha pidin tõmbama. Teadke nüüd, et ma osakan küünt eemaldada… keeran pealt nagu naksti. Sass oli maru tubli, ei röökinudki palju.

Emost. Selle asjaga on nii, et sinna on kuidagi piinlik minna, et kuidas ma siis lähen tühja asja pärast. Nagu näiteks siis, kui mul aastaid tagasi näonärvi halvatus oli, aga hommikul peeglisse vaatates diagnoosi veel ei teadnud – pikalt sai hoogu võetud enne emosse minekut. Ja kuidas ma siis selle Sassiga sinna mingi varba pärast lähen? Oleks siis jalg, aga varvas, eksole, neid on tal ju 9 tükki veel…

Albertist. Albert on tore, ta on hakanud nii palju nalja tegema ja püüab rääkida ka: sõnavara täieneb ja tegelikult on ta nutikas poiss. Kliinilise logopeedi käest sai ta muidugi hävitava hinnangu, aga kui päris aus olla, siis oli ta selle ära teeninud ka, sest suutis ennast kõige hiilgavamast küljest näidata. Lasteaia tugitöötajate ning psühholoogi ja logopeedi hinnangu alusel sai Albert puude pikendust suisa kaheks aastaks ning uus hindamine tuleb läbi viia enne kooli. Selle puudega on hea ka see, et meil on ju rehabilitatsiooniplaan koostatud ning selle alusel saame puude olemasolul teenuseid. Iseasi, kas neid ka tarvitame, sest meie kõige tähtsam tädi, kellega “mängimist” Albert ootas suurima rõõmuga, vahetas tööandjat ning nüüd on Albert oma kõige suuremast sõbrast ilma. Albert ise veel ei saa aru, et tädi Kätliniga ta enam ilmselt ei kohtu, aga mind kurvastab see väga, sest neil oli nii hea klapp ja ta aitas Albertit palju.

Kliinilise psühholoogi juures käisin ka mingit intervjuu raamis testi Alberti kohta tegemas. Eks tal mingi pervasiivne arenguhäire ole, aga enda kiituseks ütlen küll, et Albertit ei ole kivi alla peidetud ja ta saab vajalikku abi. See taastusravi käis meil tõusude ja mõõnadega, viimane lõpp oli pigem tubli tõus, aga siis tuli suvi ja minul on hetkel tass ka nii tühi, et arvan hetkel, et lasteaia tubli logopeed ja eripedagoog suudavad teda ka aidata. Olgu, füsioterapeuti oleks ka vaja ja jätkuvat tegevusteraapiat. Elan päev korraga.

Ärge küsige, mis toimub, aga see gif teeb tuju heaks. Ta on nii naljakas ja armas.

Käisime lastega Lottemaal ja see oli alles kogemus! Nagu WOW, kuidas Hagen kõike nautis ja neelas ning see energia! Hagen ja Annabel on ehtsad õpikunäited, Albert ja Alexander on katsumused. Praegu tegelikult ma ei ütle, et Albert on katsumus, sest hetkel on suvi ja ta on täitsa muhe poiss. Kui võrrelda Hagenit ja Albertit, siis on Ääbik (nagu ta ennast ise kutsub) vanarahu ise. Ääbik on ettevaatlik ja umbusklik, vajab aega kohanemiseks. Hagen sööstab see-eest pea ees. Nagu Sass. Lottemaal jäime kõigist etendustest ilma, sest me uudistasime põhjalikult kõiki maju ja leiutisi, uurisime ja katsetasime. Kõigile meeldis, isegi Sassile ja muidugi ka Annabelile. Meile Lauriga ka. Eksole Lauri? Ta nagunii ei loe seda jama siin…

Hagenist veel. See poiss on nagu pudrukuul, kes jõuab kaugele ja seda hästi kiiresti. Suu ei seisa tal ka hetkekski kinni. Kui mina arvasin, et Annabel oli titena suur lobiseja, siis Hagen on küll kõvasti suurem lobamokk. Hagen on lastest ainus, kes kõik koerad ja kassi läbi paitab. Ja mind musitab, ta on kohutav väike armas musimasinake. Sellised väikesed ja täiuslikud mopsuga musid ja kallid tulevad masinast. Tasuta, tagamõtteta.

Albert on lummatud kaladest. Käisime jälle Võrtsjärve ääres Järvemuuseumis “Akva:rium” kalu uudistamas ja ta nõuab iga päev uuesti kalu vaadata. Meil oleks koju korralikku (!) akvaariumi vaja, aga meil pole selleks õnneks, või kahjuks, kohta ning väikese piletiraha eest saab väga korraliku elamuse. Kas teadsite, et kalad teevad häält? Mina ei teadnud ja nii tore oli kuulata, millist häält teeb üks või teine liik.

Albert on lummatud lennukitest ka, aga lennukit me endale õnneks kunagi lubada ei saaks ka, sest lihsalt see ei mahuks kuhugi. Olgu, ostsin millalgi Albertile lennuki ja ta ei pane seda enam käest ka, kokkuleppeid õnneks sõlmida õnnestub, aga esimesel võimalikul juhul tahab ta oma lennukit tagasi ja kannab seda kõikjal kaasas.

Kui taevas õhusõidukit silman (neid on meil palju), siis hõikan: “Poisid, vaadake, lennuk,” ning nüüd hõikab nii ka Albert kõige toreda peale mida ta tahab ka teistele näidata.

Mis veel muidu?

Võtsin rendist tekstiilipesuri, sest meil on hele diivan. Ok, olen seda suisa 2x puhastanud ja viimane kord oli nii, et diivanid olid veel õrn-niisked ning mina toimetasin õues pimedani ning järsku nägin, kuidas Hagen oma mustade jalgadega veranda heledal diivanil hüppab. Nagu watta fanki, diivan sai puhas olla mõni tund… Sõnatu. Miks meil on heledad diivanid? Selle pärast, et sain need soodsalt näoraamatu turult. Bellfire`i sulediivanid ja tõesti, kui on hind hea, siis värv mind ei takista, veel enam, et meil oli diivanit vaja, see ei olnud emotsiooniost. Nüüd siis puhastan paari kuu tagant tekstiilipesuriga. Tegelikult pole see suur vaev, aga tigedaks tegi küll, kui nägin, põrsas suutis diivani ära määrida kõigest hetkega.

Hagen pole samas ainus, tal on suur notstükk eeskujuks.

Aga see kõige suurem põrsas korjab mulle endiselt lilli.

Nii…

Kevadel kaitsesime puid ja põõsaid külma eest: mustikate puhul tasus ära. Mustikaid on palju – kõhud saab täis ja jagub ka sügavkülma korjata. Siberi tüvitikker on oma headuse nii marju täis, et sõnadega taime viljakust edasi enda on keeruline.

Kurke on ka tohutult palju. Sordiks “Alpaka” ja taimed kasvatasin seemnest ise. Väga palju saagist küpseb üle ja läheb komposti… Miks? Sest ma ei suuda neid sisse teha. Lihtsalt ei suuda, motti ei ole, jõudu ei ole, tahtmist ei ole. Midagi ei ole, aga kurke on. Palju.

Tomatit on ka liiga palju. Lubasin endale eelmisel aastal, et see aasta saan normaalselt kasvuhoones kõndida ja üle ei pinguta. Saan siis või? Taimed kasvatasin ise, mõne jagasin laial ja mõne sain vastu ka ning nüüd uputab tomatitest. Kirsstomatitega pingutasin täiega üle, lisaks veel mõned üllatajad. Eile rookisin kasve, et saaks vahekäikusid mööda sisse pressida ennast. Pressida, mitte normaalselt käia. Albert mahub nii enam-vähem. Aga olgem ausad, tomatit on maitsvad, magusad… Isegi siis, kui ma kasvuhoonesse vaevu sisse mahun.

Püsililli olen palju ostnud, sest ma olen kurb. Ostan ja istutan. Täna tulin ka jälle taimedega…

Ma ei saa üle ega ümber, sellest, et juuli alguses läks mulle üks väga oluline inimene ja kõik see on mind sügavalt puudutanud. Ma ei saa tema kohta öelda ei kolleeg ega sõber, ta polnud otseselt keegi, aga samas oli ta rohkemat, kui oskan sõnadesse panna.

Järgnev dialoog minu ja Sassi vahel on copy-paste näoraamatu postitusest.

Siis, kui ma lahinal nutsin, tuli see kõige südamlikum 8 aastane minu juurde ja küsis, miks ma nutan. Ütlesin, et olen õnnetu, sest keegi mulle väga oluline inimene on surnud.

“Aga kirjuta talle,” ütles Alexander hoobilt.

Ma ei mõelnud, vaid lajatasin talle vastu, et mis ta arvab, et ta saab kirja kätte. Inetult sai öeldud.. ja oma puhtas siiruses ütles laps, et kirjutagu ma ikka, see aitab. See hetk kainestas.

Täna õhtul kõik kordus. “Saada talle sõnum,” ütles Alexander jälle. “Kirjuta!”

“Mida ma kirjutan?”

“Soovi talle näiteks midagi ilusat,” vastas see väike inimene, kes mult tihti mõistust viia tahab. Dialoog jätkus umbes nii…

“Olgu, ma kirjutan.”

“Mis Sa soovid talle?”

“Et ta lendaks kõrgele.”

“Mis see tähendab?”

“Ta arvas, et peale surma on veel miskit, et inimesel on hing, (Jah, me oleme nendel teemadel rääkinud!) ma soovin, et ta hing lendaks kõrgele taevasse ja et tal oleks hea, et tal poleks valus. Ma tänan teda koos veedetud hetkede ja mälestuste eest.”

“Jah,” kõlas vaikne mõtlik vastus…

Et üks 8 aastane poiss tajub neid asju nii…. Et need tema mõtted teevad ühtaegu haiget ja samas tervendavad….

Kas ma kirjutasin? Jah, kirjutasin, käsitsi. Saatsin ära ka? Jah.

Täna sai 3 nädalat, see on 21 päeva… Kas on kergem? Ei.

Ja kui sa mõtled, et mida ma leierdan, mida ma kirjutan, siis ole hea, ära enam loe. Mitte kunagi.