Jõulud: rõõm, kurbus ja pisarad

Jõule ootavad vist kõik: nii suured kui väikesed, karvased ja vähem karvasemad. Alexander on 8, puhas ja rikkumata, kohati veel väga siiras ning mis peamine – laps! Alexander uskus siiralt jõuluvana ja päkapikkudega kaasnevat maagiat ning mina sellest kannustatuna püüdsin talle pakkuda kõigest võimalikust maksimaalset.

Kuna see aasta oli plaanis jõulude ajal maale minna, siis organiseerisin sinna õhtuks ka jõuluvana, et Alexander näeks vastupidist klassikaaslaste jutule – et jõuluvana on päriselt olemas, et see imeline ongi tõelisus, et ongi päriselt millesse uskuda ja oodata, et pahade laste nimekiri eksisteerib päriselt ning et tema ongi see hea poiss, kelle juurde tuleb jõulumees ka isiklikult kohale. Ma tahtsin, et ta tunneks ennast erilisena, et teda on märgatud.

Organiseerisin kingitused õigesse kohta, jätsin osad pakid koju, et oleks ka kuuse all kõigile midagi toredat ning jõulurõõmu saaks topelt: meie maal viibimise ajal käis jõuluvana ka meie kodus korstna kaudu ja toimetas kingid kenasti laotuna jõulupuu alla. Sassile rääkis jõulumees, et muudab ennast hästi pikaks ja peenikeseks soolikaks, et korstnast sisse laskudes kuube ära ei määriks.

Sass luges eeskujulikult luuletusi, mida ta tervelt 5 tükki selgeks saanud oli, väikesed poisid ja tüdruk tegid patsu, suured laulsid, lugesid salme ning kõik said silma särama. Kõik said emotsiooni, aga peaasjalikult oli kõige rõõmsam ja kõrvust tõstetum Sass. Olin nii õnnelik, et suutsin talle/neile seda kõike pakkuda. Mitte keegi väikestest ei karjunud, isegi Albert soostus jõulumehele patsu lööma ning Hagen oli üldse see kõige tublim, kes oli valmis ka kõigi teiste kingid vastu võtma.

Albert imetleb külas olles kuuskesid: ta lihtsalt seisab lummatult ehtes jõulupuu ees ja silmitseb seda lummatult, Hagen tunneb ennast lihtsalt hästi.

Jõudsime koju, Sass säras kodus kuuse ees ja korrutas, et ta on ikka järelikult väga hea poiss olnud, et nii palju kingitusi saab. “Ahvimäng, seda ma nii väga tahtsin, maailma kõige kiirem ralliauto – minu kõik soovid on täidetud,” kilkas suurest rõõmust Alexander. Ja siis läks järsku lahti.

Karjust väikeste vendade peale, hüsteeritses, ei lubanud neil enda asju puutuda, aga samas ise oli küll see, kes nende asju kiskuda tahtis ja esimesena nende asjadega mängida. Siis ei lubanud ta minul tema ööproźektorit vaadata, ise samal ajal poolräpaste ja märgade kätega seda rabades. Teatas, et see on tema kingitus!

Ja siis sai kõik alguse. Tegelikult algas keemisprotsess juba varem, aga nüüd lendas pudelilt kork suure pauguga. See 8 aastane sai ühe hingetõmbe ja suure pisaratevalangu saatel teada, kui häbematu ja tänamatu ta on, et jõuluvana pole olemas, et mina maksin võõrale inimesele, et ta meile jõuluvana mängiks, et meie olemegi need, kes tegelikult talle kingitusi ostame, et ma nii kuradi väga püüan, et TEMAL oleks tore, et TEMAL oleks rõõmu, et ma olen TEMA pärast nahast välja valmis pugema ja siis ta karjub, isetseb, et ta rikkus mu jõulud oma käitumisega.

“Aga Lapimaal on ju päris jõuluvana,” nuttis Alexander.

“Ei ole, see on suvaline näitleja!”

“Aga päkapikud on ju olemas,” üürgas segaduses Alexander.

“Ei ole. Meie oleme need, kes teile poest kommi ostavad ja need õhtuti sussi sisse panevad, et teil oleks hommikul avastamisrõõmu!”

Ja saigi üks ilus muinaslugu koledal viisil lõpetatud. Jõuluõhtul. Nutsime mõlemad, mina tunde ning seda suurest kurbusest, ahastusest. Milleks pingutada, milleks köhida ninast veri välja, et maksta jõuluvana eest keda tegelikult polegi olemas? Kas heaks lapseks olemine tähendab siis tema mõistes, vastu mölisemist, valetamist, õppimata jätmist ning väikeste vendade karjutamist ja ahistamist? Täna oli tema ikkagi eilse olukorra ohver: mina olevat teda sõimanud (pikemal vestlusel selgus, et ta ei tea selle sõna tähendust), mina karjusin tema peale, sest tema tahtis oma kingitust katsuda.

Annabel on alati aga kõige ja kõigi eest tänulik. Tuli eilegi ja tahtis orkaani kallistada, aga emotsioonid olid nii tugevad, et ma ei tahtnud tema kallistusi, lükkasin ta eemale. Siis saatis ta mulle sõnumi, kui tänulik tema kõige eest on ja kuidas talle meeldis, et meil oli see aasta jõuluvana, et see tegi õhtu erilisemaks jne. Eksole. Kui ma mõtlen Annabeli peale, siis elus päris kõike ma vist valesti pole teinud, aga ma annan talle oma eemale tõukamisega jällegi mõista nagu ma ei hooliks temast, nagu ma hindaks teda, nagu mul oleks ükskõik. Mul on nii kurb.

Eile päeval vedeles Alexander boxerite väel diivani peal jalad maksimaalselt harki ja käsi kubemel, ise mind vaadates ja demostratiivselt irvitades. Ütlesin talle korra, ütlesin teist korda, kolmanda hargitamiskorra peale hakkasin karjuma. Minuga pikka pidu ei ole: oskan ainult kolmeni lugeda ja siis nii ongi, et süütenöör on täpselt selle jagu pikk.

Ma olen nii õnnetu ja segaduses. Ta on saanud kõike, tal puudub igasugune kartus karistuse ees, ta on ükskõikne, sest teab, et ta saab alati, et tema ongi see päike mille ümber kogu maailm tiirleb – kas selline ongi siis tänu? Kes selliseks olengi mina ta kasvatanud, päriselt, kas selline ongi see minu Alexander, minu poja?

Ma saan aru, et tema on 8 ja mina 35, et tegelikult polegi tema süüdi, et tegelikult olin eilse valguses mina see, kes võttis impulsiivselt vastu otsuse lõpetada muinasjutt ja seda veel eriti koledal viisil, jõuluõhtul. Kas ma oleks eile pidanud säilitama rahu ja laskma tal edasi elada illusioonis, kus temal ongi kõik lubatud ning vaatamata kõigele on tema alati õige?

Käisime täna vanavanemate juures ning ta küsis häbematult suisa kaks korda: “Millal kingitusi saab?” Mul oli nii piinlik, temal oli aga täiega suva. Eile oli tea Mamma poole jõudes näiteks väga pettunud, et kuuse alla kingitusi ei olnud ja sosistas mulle korduvalt, et tahab juba koju minna.

Vot. See aasta siis selliselt. Häid jõule kõigile.