Hetkeseis

Selle postituse kirjutasin 10.augustil feisbuuki, aga väga tähtis, see kõige peamine, kaheksas punkt jäi välja. Lisan selle siis siia.

Minu sisemine mina on täpselt praegu selles seisus nagu Albert pildil: sihuke kohutav kahene, pea-aegu kahene.

Esiteks. Olen oma magistritöö valikuga pehmelt öeldes pekkis, sest kirjutada tahaks palju ja kõigest, laialt ja lõdva randmega, aga ei saa, tuleb minna kitsalt, valida sõnu ja olla akadeemiline. Ei oska. See on täpselt nagu seenel käimisega siis, kui keegi ütleb, et kõnni nüüd seda rada pidi ja kõrvale astuda ei tohi, aga hing ihkab terve metsa sinka-voka edasi-tagasi läbi silgata.

Teiseks. Tahaks seenele. Käisin eile metsas, kuid koju jõudsin sületäie maltsaga, mille õues suurde purki kimbuks sättisin. Asi seegi, vähemalt ei tulnud tühjade kätega tagasi. Seeni ei olnud ja põdrakärbseid ka mitte. Oi, kuidas mulle need satikad meeldivad! Ikka jube kihvt, kui nad juustesse või särgi alla, veel parem, kui lausa püksi ronivad. Aga seekord ei midagi. Rahutuks teeb. Kunagi ütlesin, et mõni mees võtab pitsi ja rahuneb maha, mina pean saama metsa. Eksisin. Pean saama metsa seenele. Ilma ei mängi välja. See aasta kohe eriti kehvasti….

Kolmandaks. Vee arve oli 72,22e. Ei oska kohe seisukohta võtta. Sihuke möh emotsioon. Vinguda oleks ka nõme, sest aed ju kannab ja taimed on elus, aga ikkagi. Kuradi suvi, ma ütlen, oma ilu ja valuga. Vähemalt on need jubedad kuumad ilmad nüüd ajalugu.

Neljandaks. Paks olen. Punkt.

Viiendaks. Kui ma siit poistekarjast eluga pääsen, siis võiks küll rahus surra. Praegu on nad kõik kolmekesi meie magamistoas, sest Sassi toas on remont. Üllatus lapsele sünnipäevaks või nii. Alexander oli muidu üüriliseks Annabeli juures, aga täna hommikul teatas noorhärra, et Annabel ei lase temal magada ja tema kolib ära meie tuppa magama. Te võite vaid ette kujutada seda Alberti ja Sassi õhtust tralli… Ja Hagen vaatab kõike kilgates pealt, suu kõrvuni ja silmad säramas- juba varsti ruigab koos teistega. Kadestan Annabeli. Või siiski mitte.

Kuuendaks. Kõik ööd on nagu kehvad ööd tööl olles. Tahaks kordki päriselt magada nagu normaalne inimene. Mõned ööd olen veetnud näiteks jalutsis magades. Oma viga, eksole… Ise võtsin Hageni voodisse, ise kannan oma risti nüüd. Sundasendis ruumipuuduses magamine ei ole magamine.

Seitsmendaks. Selg valutab, aga õnneks on valuvaigistid. Tööinimese asi, eriti veel selle, kes aeg-ajalt jalutsis kõveralt kerra tõmbununa magab ja päeval labidaga põldu kaevab. Kõrvaltoimeks on unisus ja mina olen sõltuvuses: magama enam ilma valuvaigisti tekitatud unisuseta ei jää.

Kaheksandaks. Külmkapp on triiki kõiksugustest jäätistest täis. Julgesin endalegi paar head jäätist osta, et nautida ja mõnuleda. Mõnuleda? Ooo, jaaaa, Albert mõnules. Nuttis ja nõudis minu jäätist ja seda suisa kahel korral. Aga lugege uuesti neljandat punkti- laps tegi mulle teene!

Tahaks karjuda nagu üks kohutav kahene: kõigi ja kõige peale, kõigest ja ei millegist. Lihtsalt, aja täiteks.Alberti emotsiooni püüdis pildile Ainsalu Photography.