Häbi

Ma pole viimasel ajal kõige agaram kirjutaja olnud ning viimastel päevadel olen mõelnud vaikimisest ja häbist – kord koos ja siis jälle eraldivõetuna.

Kas peaksin piinlikust tundma selle üle mis mul on või ei ole, või peaksin häbenema oma emotsioone ja väljendusviisi või siis peaks äkki hoopis kellegil teisel minu pärast häbi olema – näiteks Mammal, et kirjutan koledaid sõnu kasutades; lastel, et kirjutan nendest ilma nõusolekuta; Lauril, et kisun meie elu lahti lähemate ja natuke kaugemate inimeste silmadele.

Ometi on minulgi filter ja nullist sajani hetkega päris ei küta. Õnnelikud on inimesed, kes saavad olla nemad ise ilma häbenemata enda emotsioone, hääletooni, juuksevärvi või siis kas või elukohta.

Nüüd põrutan oma headuses edasi.

Alexander. Ikka ja jälle see minu esimene poeg, kes neist kõigist on kõige rohkem ja kõige vähem minu moodi. Ta tuleb koolist koju, astub teksapükstest välja ja sinna need jäävad, kõndimise pealt, tema riided on mööda maja laiali, pesumasin täis üksikuid sokke, elutoas diivanil ja põrandal on tema mustad nõud, mis siis äärmisel juhul jõuavad tema poolt kantuna ka kraanikaussi, aga praktililiselt ei juhtu seda üldjuhul ikka mitte kunagi. Tema pesuriiul on taaskord nii segamini nagu oleks seal kari metssigu tuhnimas käinud ning seetõttu on äravahetamiseni sarnased ja kortsus tema kooli- ja koduriided. Värskelt ostetud bokserid ja sokid vedelevad veel hinnasiltidega tema segamini toa põrandal… Õppima soostub vennikene alles siis, kui esivanem on ennast hääletuks karjunud.

Kui minu kirjutatu põhjal arvab keegi, et Alexander on see, kellega küll ei tahaks oma lastel mängida lasta, siis… Mis ma ikka öelda oskan! See on valik, mis tegelikult näitab täiskasvanu enda kohta. Näiteks minu kohta, et ma kirjutan siia ja jagan veel ka rind uhkusest kummis. Ma ei häbene.

Alexander on see, kes on esimene oma väikeseid vendi kiusama, aga ta on üks oodatumaid koolist koju tulija ning just nimelt nende kahe väikese inimese poolt, et võta siis kinni kes keda. Alexander on see, kelle seltskonnast vanem õdegi lugu peab. Lillede asemel toob Alexander mulle nüüd koolist koju tulles vahtralehti- neid ilusaid perfektselt punaseid. Panin pihutäie lehti raamatu vahele kuivama, et kui see hea temast kaob, siis on vähemalt need kuivanud mälestused mulle meenutamaks tema siirust ja rõõmu. Ootan juba silmade põledes talve, et uueks hooajaks Alexanderi abil pargist vaikselt küttepuid varuma hakata… Tahtsin natuke nalja ka kirja panna, aga siis tuli mulle meelde, et ma ei saa filtrita jagada ning olen piisavalt edev, et üldse mitte jagada.

Annabel. Kõige suurem probleem viimasel ajal on see, et ta hädaldab, kuidas väikesed vennad nõuavad ja kisuvad ja kakuvad ja pidevalt tahavad ainult tema abi. Ja siis see, et ta kiusab Alexanderit täpselt sama moodi nagu Sass Albertit ja Hagenit ning siis ütleb nägu nalja ja naeru täis, et tema ei teinud midagi. Nagu näiteks täna, kui Sass tuli minu juurde, et Annabel lõi jalaga.

Annabel ajas tagasi, et tema ei teinud ja tema ei tea midagi. Tegelikult müksas ta jalaga õrnalt Alexanderit, aga viimane tõlgendas seda nagu marulist peksmist ning selle asemel, et öelda kohe, et tegi tasakesi müksu, ajas ta irvitades tagasi. Annabel küsib viimasel ajal pidevalt minu käest asjade kohta mida ma olen talle korduvalt rääkinud. Tegelikult ta lihtsalt ei kuula mind, aga see ongi pigem selle maja inimeste probleem: mõnda jubedalt nagu (!) huvitab, aga siis tegelikult nagu ei huvita ikka ka ja siis teised potensiaalsed huvilised on jällegi liiga väikesed ning siis leidub neidki, keda tegelikult ei huvita ka.

Kuigi Alexander on hirmus tüütu ja vahetevahel ka päris põrsas, siis tegelikult veedab Annabel temaga meelsasti aega rattaga sõites või siis koos multikaid vaadates ning arvutimänge mängides. Näiteks sellel pildil otsib Annabel Tartu Loodusmajas taimede lehtedelt lepatriinusid, et Alexanderile nende leidmisega rõõmu teha. Kõige rohkem olen ma ülivõrdes vist üldse siin Annabelist rääkinud, sest ta ongi päriselt ka püüdlik, abivalmis, tark, ilus ja osav.

Suure tahtmise juures võib minu kirjutistest välja lugeda sedagi, et tegelikult on ta täiesti ebareaalne inimene ja temast on vaja eemale hoida, lisaks kõigele veel kohe kindlasti puudust kannatav nelja jalga lonkav ja erri põristav tüdruk. Tegelikult kirjeldasin siin ennast, aga hea tahtmise juures leiab meie juurestki sarnasusi.

Albert.

Käisin esmaspäeval Albertiga logopeedi juures ja mõtlesin siis siia oma emotsioonid värskelt kirja panna, kuid siis oli nii raske päev, et vajusin voodisse ja kogu nädala jooksul pole lihtsalt jõudnud. Nüüd siis panen. Käisin esmaspäeva varahommikul kohalikus suurfarmis tööampsul ning olin lõunaks lasteaeda jõudes sigaväsinud, haarasin poisid ja vajusin koos nendega üleskeeratav äratuskell pihus unele, et siis märguande peale püsti hüpata, Albert haarata ja taastusesse tormata. Teinekord päästab päeva ka see natuke iluund, ilusamaks mind ei tee, aga asi seegi. Kella peale kargasin voodist, rabasin Alberti ja hiilisin alla, et tuduvat Okasroosikest mitte äratada. Teekonnal alumisele korrusele pissis Albert ennast täis… Sain kuivatist Albertile puhtad riided ning urisesin koju jõudnud Laurile, et ma pole veel täna süüa ega juuagi jõudnud. Lauri tegi mulle kruusitäie kohvi kaasa ning teekond Tartusse võis alata. Kogu selle melu juures ei saanud ma kohe alguses arugi, et teekonnal alumisele korrusele kusti niiskeks ka minu kampsun. Käisin kusise kampsuniga logopeedi juures ja hiljem poodlemas. Ah, vaevalt, et ma esimene ning ehk ei jää ka viimaseks kuse järgi haisvakse täiskasvanuks siin maamunal.

Kui keegi kujunab nüüd siit arvamust Alberti kohta, siis olgu, mul on ka palju siin elus kujundada ja öelda.

Hagen. Tema on minu elu veel kõige täiuslikum väljatrükk.

Kui tahta, siis võib temastki luua endale ükskõik kelle juba ainuüksi selle põhjal, et ta on minu poja, Annabeli vend või Alexanderi kaksik.

Igaüks leiab oma.