Emotsioonid

Poiste esimene kinoskäik: käisime terve perega “Flow” vaatamas. Apollos oli parasjagu soodukas ja kõik piletid alla 4e. Et korruta kuuega, siis mõtle tavapiletite peale ja siis mõtle uuesti, et nagu win-win. Kas see just lastele suunitletud film oli, see on nüüd iseküsimus, aga samas lapsed nautisid seda sajaga, kuigi nende silmade läbi oli see lihtsalt tore multikas kassi ja muude loomadega, vesi ka teemaks ning kokku sai lõbu palju. Hagen lagistas üle saali naerda, Albert vaatas venda ja pistis siis ka naerma, sügava mõttega kohad ja nemad naeravad üle kino. Ma loodan, et meie pärast kellegi elamus kannatada ei saanud.

Hagen köhib nagu loom, Albert köhib nagu Albert. Käisin Hageniga perearsti juures, et las vaatab last. Hagen ise oli muidugi täis erutust – mõtle, lõpuks saan ma ka arsti juurde! Hagen sügeles arsti juurde minema juba siis, kui Albert sahtlit puhastamas käis ning nüüd täitus suur soov. Jube tubli poiss oli: ooteruumis istudes teadas mulle vaikselt, et lasi puuksu ja siis tulistas sekund hiljem sinna järgi valjuhäälselt, et emme lasi peeeeeru. Ja kihistas naerda. Hagen on kõiges maru kiire: tal jutt jookseb tema mõistusest 3x kiiremini, jalad liiguvad jutuga koos siia-ja sinna. Mina ei jõua järgi.

Tegelikult oli perearsti juurde minekul mitu põhjust. Üks oli impulsi saanud Kliinik 2025 konverentsilt. Selgus, et ka perearst kuulas. Mina istusin veebis ja nautis teemasid: mõni loeng oli huvitavam, mõni teema kõnetas rohkem, statistika pole kunagi minu teema. Mul on selles mõttes normaalne perearst, et temaga saab arutada, ta jagab lahkelt saatekirju, ning oma murega pole sa kunagi üksi. Nimistu on tal täis.

Veel emotsioone. See, kuidas Sass mind koju ootas… ta meenutab mulle pisikest karvast õnne. Teate seda sünnipäevaluuletust, kus lõpus soovitakse, et kummuti nurgas oleks üks pisike karvane õnn. Ta ongi Õnn. Sass on lahe, täpselt omas elemendis: teen kui meeldib, ei viitsi kui ei taha, kuulan, ei kuula ja räägin ning naeran hästi palju.

Sass ja Albert saavad iga päev koos teha paar rallitiiru. Albert on nakatunud Mario rallimängu ning käib iga õhtu küsimas mängida, ja ta mõistab, saab aru ning saab hakkama ja see teeb teda õnnelikuks, ta on rahulolev ja rõõmus. Sass muidugi ka, sest anna ainult kätte ja lase mängida!

Mul oli ühel päeval hirmus paha tuju, sest minu autonoomsus sai sügavalt riivata. Paha tuju on läinud, aga minus on alles nii palju raskust ja solvumist.

Ühest küljest olen nagu täiskasvanud inimene, aga teisalt tulevad ikka kõrvalseisjad ütlema et mis ja kuna, nagu lapsele, eksole. Olingi olukorras, kus tundsin, et nagu watta vakki, kas mul pole päriselt mitte mingit õigust olla, ise otsustada ja tegutseda. Ma ei peaks järgnevat kirja panema, aga kuna see mind nii väga puudutab, siis las olla, hea veel aastate pärast haavu lahti rebida.

Tegelikult oli see nii, et lõpetasin nädalavahetusel öövalvet, ning nagu ikka pole siis alati kiiret koju lendamisega, sest suurt massi puhketuppa ei voola ning kui võimalust on, siis pikutan kauem, alati. Kui võimalust on, siis magan kauem. Ja nagu kõigi nende aastate jooksul oli siis see kuradi esimene kord, kus kolleeg mõtles, et tuleb Kerstit personaalselt äratama, sest äkki ma ise ei tea, et peaks ärkama ja koju minema, et äkki ma ei saa aru. Suisa 2x tuli teatama, et äratus, aeg on koju minna. Ei noh, ta ei mõelnud midagi paha, aga välja kukkus nii halvasti, et ma päriselt elan seda praegugi üle. Kolmandat korda ma endale öelda ei lasknud. Oleks ma siis veel üksinda enda öövalvet pikendanud, ei, kolleegidega koos, aga mina olin ainus, keda pidi õpetama koju minema, ärkama, sest ma ju ise ei oska, taipa, saa aru. Miks peab võõras inimene võtma endale selle õiguse tungida minu eneseväärikust pisendama? Ma ei oska seda teisiti sõnastada.

Mis õigused mul on? Tööd teha. Pesu pesta. Süüa teha. Koristada. Aga seda, et ma ise otsustaks, ei? Kõik on kõigi teiste poolt mulle ette kirjutatud. Miks? Ma ei tule kunagi selle peale, et lähen näiteks öösel valvavat kolleegi äratama näiteks seepärast, et mina tegin tööd ja äkki ta ei pannud muidu tähele. Ma tunnen, et ma ei ole ei täiskasvanu, ei otsustusvõimeline ega miskit. Selle pealtnäha tühise asjaga võeti mult midagi, mind rööviti ja mul on niiiiii halb olla. Ma nagu ei oskagi olla, ma nagu ei teagi, kas ma üldse olen või kes ma siis olen. Poolemeelne ullike? Ühest küljest nagu tööd tegema kõlban aga nagu täisväärtuslikuks kolleegiks mitte. Nii ma tunnen. Lihtsalt nagu 1 inimene, 1 hetk võib teha mind katki. Lihtsalt üks pealtnäha tühisus.

Mmmm, ja nüüd, kui põrutada, siis ikka edasi. Minu nägu. Ei meeldi? Ja ma ei oska olla enam. Küll jääb ette, et miks ma nii kuri? tõsine? kurb? selline? olen. Ma ei oska. Lihtsal enam ei oska. Ma istun neutraalses olekus ja tullakse kommenteerima, küsima. Võõrad inimesed. Tegelikult, ma võin ju oma kolleege teada, aga lõpuks on nad ikka võõrad. Hoiame distantsi, oleme viisakad ja arvestavad. Mina olen, ma püüan, ma ei taha teid kõiki endale lähedale, ma valin inimesi, noh ma vähemalt arvan, et mul on selleks õigus. Ja siis nii ongi, et kui olen lihtsalt mina, siis on häda, et miks ma selline olen. Seda kõike on palju. See on nii tühine, aga seda on palju. Lumehelves üksinda sulab ära, jääb märkamatuks, aga hulgakesi saab kokku hang.

Ma lihtsalt ei oska, sest seda kõike on nii palju…