Albert

Poolik tõde Albertist.

Käisime täna taaskord ortopeedi juures kontrollis- Kliinikumis korhvi lahti karjumas. Registratuurist kaks sammu edasi ja Albert röökis nagu ratta peal. Ma ise oleks ka 2x nutma hakanud… Teda ei lohuta, et kõik on hästi, keegi ei tee haiget, kõik on korras. Teda lohutab ainult see, kui öelda, et lähme nüüd autoga sõitma, lähme koju, lähme poodi. Albert nuttis ja kartis kõike. Ta oli nagu udupasun. Kui keegi meditsiinitöötajatest täna küsis, et kes see siin, siis vastasin, et Rootsmaa ning selle all mõtlesin ka iseennast- mina nutsin sisemiselt, sest Albert ei rahunenud ja peale meie oli haigemajas veel hädalisi…

Albert oli karjumisest lapiline, mina tatiplekiline. Pilte kogu meie ilust ja valust ei ole. Ma üldiselt olen ikka teinud endast ja Albertist pilte, kui haigemajas käime, aga seekord siis nii. Ja mingi filter on mul ikka peal, et ma siia päris kõike ja valimatult ei postita.

Mis ma siis ortopeedi käest kuulsin kogu Alberti karjumise juures? Et sittagi pole muutunud? Pardone my french… Albertil on reieluupeade luustumishäire, mis siis tähendab arusaadavamalt öeldes seda, et ta kulutab oma puusaliigesed kiiremini läbi. Alberti reieluupeade luustumine on alla aastase lapse tasemel, tüüp ise saab varsti 3… Vajab endiselt D-vitamiini ja liikumisravi. See viimane läks mul kogu selle möllu ja melu sees kõrvust kabinetis mööda, aga kuna me peame siin nagunii veel toredaid valgetes kitlites onusid-tädisid väisama, siis ehk saan selle, mis kõrvust mööda läks ka korda. Lisaks lähen ma nagunii varsti tööle tagasi ja loodan, et näen seda toredat lasteortopeedi ka ilma Albertita, siis saan rahulikumas keskkonnas uuesti üle küsida ja ehk jääb midagi meelde ka ilma digiloost vaatamata.

Digiloost juhtusin lugema ka neuroloogi epikriisi, kus kirjutab sellise kommentaari: “laps vastuvõtul nohune, istub ema süles, puutuda ei lase. Ema väga kaitsev lapse suhtes.” Kas ma olen ka nüüd mingi häire? Milline ma siis olema pean, mida ma siis valesti tegin- hoidsin süles? Mida ma selle karjuva ja kartva Albertiga siis tegema oleksin pidanud, maha panema, tädile opa andma? Panen maha- olen hoolimatu ja ükskõikne, hoian süles- väga kaitsev? Palun mulle juhiseid järgmiseks visiidiks, et teaksin, millise kõrva peal parasjagu seisma peaksin.

Kõige arusaamatum ongi just see, et ma kunagi ei nõua, ei vaidle ja ikka ei olel hästi. Ma usaldan meie meditsiinisüsteemi. Usaldan, kuigi läkaköha ei suutnud lastekliiniku valvearst 2-kuusel Albertil diagnoosida, kuigi mingil konverentsil oli haigusjuhtu esitatud kui suurt häppeningi, kus toodi välja, et laps sai läkaköha, sest vanemad olid vaktsineerimata. Nagu wtf?! Me oleme siin hambuni vaktsineeritud… Söögi alla ja söögi peale. Ja ometigi selle kõige pudru kõrval usaldan ma meie arste..

Albert sai endale täna mullitaja. Talle mullid väga meeldivad, kuigi puhumine pole tema tugevaim külg…

Albertile meeldivad mullid, aga traktorist pole tal sooja ega külma. Mingi nipiga ta sinna eile siiski ronis- vennalik kadedus ehk?

Karjumise vahele oskab Albert ka päris armas olla, oleks selliseid hetki vaid rohkem. Ahjaa, Albert on minu kõige suurem padjavaras, aga sellest mõni teine kord. Siin kaks vennikest toppisid endale särgi sisse klaasvilla ja nüüd sügelevad. Olgu öeldud, et need olid Alexander ja Oskar… Oskar on Alexanderi sõber ja kuritöökaaslane. Lähen otsin neile uued pluusid.