…
Kuidagi on välja kujunenud, et kui ma käin kodust ära, siis juhtub siin asju. Enamjaolt on korraldajaks poisid, aga kuna erand kinnitab reeglit, siis seekord korraldas töömees.
Meil on pesuruumi ehitamine käsil ning mul on kujunenud vaikselt visioon. Isegi plaatide järele sõitsin Valka, sest Tartus polnud soovitud kogust. Ei midagi erilist, aga ma tahtsin just selliseid plaate, tahtsin värvilist vuuki, tapeeti jne. Jonni ja kanguse toel ladusin saagi poes ehituskäru peale ja sealt autosse. Kodus tassis Lauri tuppa, sest minu selg enam ei kandnud.
Olgu. Läksin eile paariks tunniks linna, töömees jäi tegutsema ja tagasi tulles jäin sõnatuks: pilk jäi pidama dušširuumi ukseaval ja sealt avanev pilt võttis südame alt õõnsaks. See polnud absoluutselt kõike seda mida ma ootasin.
Jah, ma olen ise süüdi, et ei jaganud oma visiooni, et plaadid tuleb laduda nagu laoks tellistest müüri nii, et vuuk ei jookseks sirgelt. Ma EELDASIN… Töömees tunnistas, et ta ei mõelnud ning see, et mina eeldasin ja tema ei mõelnud, andiski mulle ootamatu tulemuse.
Rahunesin vaikselt üleval rõdul, Annabel imbus samuti minu juurde ning kogu valasin talle kogu oma ahastuse sosinal välja. Ma ei suutnud alla korrusele uuesti minna ja töömehele otsa vaadata, sest ma olin sõnatu, jahmunud ja omadega põhjas. Annabel tegi mulle kohvi…
Paar hetke hiljem läksin ja ütlesin töömehele, et plaadid tuleb maha võtta, puhtaks pesta ja uuesti laduda ning siis selgus: plaadid on ekspressliimi sisaldava seguga seina löödud ning neid saab kätte ainult koos kipsiga.
Kogu tõde: ma teen ise asju, millest mul vähegi jõid üle käib – krundin seinad, värvin lae, Alexanderi toas krohvisin ja lappisin näiteks aastaid tagasi korstna. Ma teen seda selleks, et minu tehtud töö arvelt saaks mõne liigutuse lasta teha töömehel ehk rohkem või siis osta näiteks kallima segisti. Raha liigutada ma oskan. Plaaster maas. Ja nüüd on siis nii, et minu tegemata jätmine maksis mulle valesti plaaditud vannitoa. See on kole, jõhkralt jõle ja ma pean sellega elama järgmised 40 aastat. Hea küll, selleks ajaks olen ma sellises vanuses, et vb mind enam ei häiri, aga praegu on valus, oi kui valus. Nii valus on, et tahaks karjudes metsa joosta, sest ma ei saa endale lubada selle jama maha kakkumist koos kipsiga ja ma ei saanud ka koheselt metsa põgeneda, sest Annabel toimetas väikeste ahvidega ja mul olid niigi suured süümepiinad tema ees…
Jah, ma olen ise ka süüdi, aga ma ei suuda pidevalt kannul käia ja näpuga näidata ning kõike ette rääkida ja seletada täiskasvanud inimesele. Töömehele. Lae äärtest ma ei hakka rääkimagi…. Kuna ma olen lage 3x värvinud ja seinasid kruntinud, siis tean päris hästi, millised on tema ehitatud lae ääred. Lähenesin hästi ettevaatlikult ja pigem sellise blondina, et ei tea, kas valgus on kehv, aga seal on varjud, aga vb mulle ainult tundub nii, aga äkki on hoopis ebatasasused, ehk peab sinna akrüüli juurde panema…. ma ei saa minna ja öelda, et sorry mees, jäledad vaod on äärtes, tee uuesti. Kuidagi piinlik on ja kuidagi ebaõiglane tundub talle ka töötasuna maksta palka, mida mina näiteks ei saa… Minule ei ütle tööl keegi, et Jou Kersti, tee nüüd nii või et halvasti tegid, tee uuesti.
Nüüd ma siis olen siin õnnetu, et tegelikult oma tegemata jätmise üle vingun, töömees ei peagi mõtlema, peab tegema ja kui talle ei öelda, siis lihtsalt teeb ilma mõtlemata ja nii ongi.
Lisaks hakkas mul täna kõrvus vilistama, kui Annabeli õpikutele katteid hakkasin ümber voltima. Mulle meeldib kingitusi pakkida ja õpikutele katteid ümber lapata, aga seekord tegid tigedaks erinevad formaadid. Ma ei tea, kas raske on kokku leppida, et teeme õpikud kahes erinevas formaadis ja asi mahe? Konkreetselt ärritas mind 9.klasside keemia õpiku suurus ning see, et lehekülgede ruumi pole optimaalselt ära kasutatud. Vot.
Aga nüüd on kõik hästi: Annabeli ja Alexanderi õpikud on ümber saanud uued rüüd ja valmis algavaks kooliaastaks.