Pole ammu näinud

Sügis on nagu on: kool, töö, lasteaed.

Hagen muutus lasteaias kurvaks ning see nädal olid nad Albertiga kaks päeva “puhkusel”- nädalavahetusega kokku suisa 4, et taastuks rõõm ja huvi ühel hommikul jälle lasteaeda seiklema minna. Eile pidin vennad suisa lõunaund tegema ning sellest kõigest tingituna saabus õhtul Albert koju ennast hingetuks nutnuna.

Albert saab kohe-kohe 4 ja ma tean, mis ma talle sünnipäevaks kingin! 🙂 Pea iga kord, kui me taastusravis käime, siis Albert toimetab nukkudega – meil kodus neid ei ole, aga varsti saab olema. Vot, aasta ema, kes kingib pojale sünnipäevaks nuku ja ilmselt koos vankriga.

Viimane kord taastusravile minnes oli Albert maksimaalselt trotsi täis: ei taha, ei lähe, ei tee… Vennike peitis ennast ära ja keeldus riideid vahetamast, ei sobinud ka lubadus, et pärast saab poodi. Ei ja kõik. Korraks tekkis tunne, et ah, põrgusse, aga siis toppisin ta vägisi riidesse ja autosse ning läksime. Üle ootuste oli Albert jällegi maksimaalselt tubli, muhe ja asjalik. Nagu…

Lastest ja lasteaiast veel ning mõeldes Mannule. Tegin poistele pika suvepuhkuse, sest suvi on kõigile – suvi on võimalus magada kaua, joosta paljajalu murul, tuulutada tagumikke ning mängida, mängida, mängida. Suvi on puhkus ja seda kõigile, eriti lastele. Koos septembriga saabus aeg minna lasteaeda ning ma mäletan siiani SEDA tunnet, kui suuremad olid koolis, Lauri tööl ja väikesed lasteaias. Seda kõike vist ei saa kirjeldada, aga see oli teatavas mõttes vabanemine. See oli WOW-efekt, et kas tõesti saab ka nii elada. Kas tõesti saan teha süüa ainult endale ja nii, et keegi seda mul käest ära ei söö, kas tõesti saab juua kohvi rahulikult ilma võitluseta lonksu jagamise ees. Ja see avastus, kui palju saab lühikese ajaga ära teha… Need viimased 4 aastat on olnud lihtsalt pidev ralli ja lasteaed pakkus see sügis kõige eredamalt meeldejäävat boksipeatust. WOW.

Poisid saavad koos minuga olla kodus, et ei tekiks tüdimust ja säiliks rõõm, aga ma luban, et tekitan iseendale mõnikord poolepäevase pausi, et kasvõi kodus üksinda koristada või ennast laiaks istuda.

Lai olemisest.

Eile ütles üks inimene, et mulle küll kommi vaja ei ole. Vot. Ka nii saab.

Aga meie tegime poistega tööd: poisid kakkusid vol. 2 hernestelt tugesid ning mina istutasin maasikad asemele, et siis selline puhkus poistel. Anna ainult teha ja poisid teevad: laovad ja tassivad puid, korjavad õunu… Eks see koos tegemise rõõm ole neil kõige olulisem ja nii ongi.

Töö ja mäng käib käsikäes. Nendest kahest on saanud lahutamatud. Kahekesi mängitakse, müratakse, kakeldakse, kollegiaalselt valatakse pisaraid ning tehakse pahandusi. Kõige suurem kakupunn ja isetseja on Hagen, aga ka Albert oskab… Igatahes on neil koos tegus ja tore.

Üks ilus pilt lõpetuseks ka meie vannitoast.