Mängime!
Me ikka igal õhtul lastega mängime. Hea küll, viimasel ajal on mõned õhtud vahele ka jäänud, aga üldiselt ikka me üritame midagi koos teha ja emotsioone koguda.
Tänases “menüüs” olid meil Azul, Exploding Kittens ja trips-traps-trull.
Azul on laste seas praegu hitt ja mulle endale meeldib ka. See mäng võiks päriselt igas kodus olla! Mängulaual on kaks poolt, reeglid on lihtsad, vaja on strateegiat, tähelepanelikkust ja lihsalt õnne ka. Siin saab sõbrale käru keerata. On olnud õhtuid, kus isegi Lauri liitub ja koos meiega mängib, aga neid õhtuid on kahjuks harva. Sass on igavene lobamokk ja tal ei seisa mitte hetkeks ka suu kinni ning see muudab koos temaga mängimise suhteliselt kurnavaks, aga ta ise on nii rõõmus ja see ongi peamine. Tänase raundi võitis Annabel, mina jäin teiseks ja Sass sai piku kotte. Me nii ütleme ning see on meie väljend. Ma ei hakka siin ilustama, et teil kergem lugeda oleks. Sassil on lahe outfit ka, kusjuures, täna hommikul nägid need püksid suht viisakad välja….
Plahvatavaid kasse mängime ikka aeg-ajalt ka. Mulle see mäng meeldib väga, aga Lauri näiteks keeldub neid kaarte kätte võtmast, tema jaoks on nii keeruline ja ta ei viitsi… Mis keerulist seal ikka on, kui isegi Sass matsu jagab ja täiesti arvestatav vastane ning mängukaaslane on! Mäng on inglise keeles, meil on see roppude kaartidega versioon, aga keegi ei kergita kulmugi, kui kõhulahtisuse või erekteerunud noksiga surnud vaala pilt vastu vaatab, seal on seletav tekst ka, et mis värk on, aga keegi ei süvene ja mängitakse kaartide funktsiooni ja reeglite järgi. Siin on vaja strateegiat, aga ka õnne ja lihtsalt vedamist. Sarnaselt Azulile saab ka siin kaasmängijale keerata. Selle mängu soovitas meile Brain Gamesi müüja ja ma olen selle eest ikka ütlemata tänulik. See on väga mõnus seltskonnamäng, reeglid on tegelikult lihtsad, ülemäära mõtlemist ei vaja ja üleüldse on see ÄGE!
Trips-traps-trulli sai ka mõned raundid üle hulga tehtud… See on selline natuke teistsugune mäng, kus nupud on kolmes erinevas suuruses ja mõte on selles, et enda suuremat värvi nupuga saad teise väiksema vajaduse korral ära süüa. Kõige hinnalisemad on siis kõige suuremad topsid. Annabelile kaotasin kõik mängud ja Sassiga mängides võitsin ühe ja kaotasin vist 2 raundi. Ütleme nii, et mul täna ei vedanud. Hea küll, plahvatavates kassides võitsin mina, aga seal oli veidike vedamist ja strateegiat.
Olen siin mõned päevad tubli olnud ja mingeid artikleid lugenud, tõlkinud ja vaikselt magistritöö teoreetilist osa kirjutanud. Ei tule välja, ei lähe kohe üldse, imen siin sõnu välja nagu minu kohutav kahene ninast tatti. Meil ei ole nohu ja kõik on terved, aga näide ise on seda väärt… Ma ei ole akadeemilise töö kirjutaja: mulle meeldivad, kui sõnad voolavad, saab rääkida maast ja ilmast, visata sisse irooniat ja musta huumorit, emotsioone, värve… Aga see magistritöö on selline üleni hall, ei mingit kirge, ega energiat… Ma üldse ei saa aru, kuidas ma siiani välja vedasin. Päriselt ka, tehke ringi need vastuvõtutingimused, et eraldada terad sõkaldest, päris kõike (mina) ei pea ka vastu võtma. Ja nii ongi, et ma süüdimatult kirjutan ja mängin lastega, selle asemel, et seda “vaba” hetke kasutada töö kirjutamiseks. Aga eks inimesed teevad ikka lõpuks seda, mida nad kõige paremini teha oskavad: mina ajan lihtsalt ümmargust juttu ja kasvatan lapsi. Nii ongi.
Hagen loobib praegu näiteks klotse trepist alla ja Albert naerab…. Lähen koristama ja surun need kaks põrgulist magama.