…

Äratus kell 3.49. Vist oli nii, kui kella vasatasin, aga sellele eelnes siis Alberti röökimine, tema paitamine, röökimine ja nii oligi. Kes Albertit teab, siis teda rahustada on võimatu- ta karjub lihtsalt ennast tühjaks ja nii on. Mina enam magama ei jäänud. Tunne on, nagu oleks trammi alla jäänud, kuigi ma ei tea, mis tähenab sõna otseses mõttes sinna alla jääda. Kolasin interneti läbi, tegin endale jõulukingituse, siis hakkas ähkima oma voodis Hagen ja siis otsustasin ma lõpuks voodist lahkuda.

Positiivne, sest koolilapsi ootavad nüüd soojad pannkoogid- nad ise ei tea seda veel. Ahi köeb, õues tormab ja tegelikult on päris hästi. Arvestades seda, et õues on päris suur tuul, siis toas on praegu sooja 24 kraadi. Mingi hetk siis paar nädalat tagasi oli täiesti müstika, kus järsku jahtus maja maha. Lihtsalt, väljas polnud miinust ollagi ja toas oli nii külm. Vähemalt väikest ärkamise ajaks saab siin päris mõnus olema.

Ei, tegelikult ei ole mõnus ja hästi, pea on nagu vati sees ja see kirjutamine kukub välja nagu purjus inimese määgimine, selle vahega, et ma olen väsinud ja magamata, mitte purjus… Kõige kohutavam on veel seen, et PEAN täna Albertiga linna minema.

Tõime eile Lauriga kuuse. Vol 2. Väga kena kuusk sai! Lapsed kaunistasid ning mina panin meie kohustuslikud hiirekesed ja nimelised ehted puule. Iga väike hiireks sümboliseerib siis meie pere väikeseid.

Õhtul küpsetasid lapsed piparkooke. Tegin terve suure poti piparkoogitaigent ja see on tänase seisuga siis otsas. Sassile meeldib tohutult piparkooke kaunitada ja glasuuri süüa. Tema eeskujul toimetab ka Hagen, kes siis lakub piparkoogid puhtas ning imeb kotist glasuuri nii, et Alexander kõrval hädaldab suurest hirmust, et väike venna kõik nahka paneb.

Kui külla tulete, siis ärge esimest ettejuhtuvat piparkooki suhu pange. Igaks juhuks.

Käisin Annabeli ja Sassiga nädalavahetusel Tartus jalutamas.

Annabel ütles, et me võiks tihedamini käia… Loomulikult! Kirjutasin ja jagasin näoraamatus ka, aga lastele pakkus kõige rohkem elevust see, et unustasin võtmed autosse ja siis pidime tagasi kõndima, võtmed võtma ja uuesti jalutuskäiguga algust tegema. Jätsin Veronika Toomemäele, et saaks maksimaalselt ilusaid vaateid ja nautida lihtsalt olemist. Need väiksed inimesed väärivad palju rohkem, kui mina neile anda suudan..

Aga ikkagi. Ma nüüd halan edasi. Albert on müstiline! Ta on nüüd kaks ööd järjest hüsteeritsenud. Ja ma ei saa aru, mis see häda on. Ta ise karjub ka öösel: “Mida äda, mida äda, mis sul äda!?” Issand…. Ja ta karjub kõrva, silitad selga, annad musi, püüad rahustada, ei midagi. Laupäeval vihastas Albert ja viskas ennast põrandale pikali ja hakkas pead vastu põrandat täie jõuga taguma. Miks ta endast õue läks? Ta tahtis olla paljas, aga mina, vana ahv, panin talle sukapüksid suure rähklemise ja võitlemisega jalga ning kae õudu, body panin ka selga, sest särki üritas ta seljast kiskuda, aga body trukke ta lahti teha ei oska. Ja siis ta oli hüsteerias. Kui Albert metsikuks läheb, siis ma kardan- olen valmis haarama, tormama. See on selline pingeline tardumine, et noh, mis nüüd. Ma olen nagu väravavaht, ja Albert ründab…

Vot. Lähen teen teise tassi kohvi ja valmistun tegusaks päevaks Albertiga.