Alexander

Meie pere kõige värvikam.

Ärkasin täna hommikul üles selle peale, et keegi laulis magamistoa ukse taga karupoja unelaulu viisil ja rütmis: “Emmmmmeee, ma vajan sind, emmmmmeeee, ma tahan sind, emmmmmmeeee, ma vajan sind…” Lauluviisi saatis lego klotsi, pliiatsi või mõne muu asjaga rütmiline toksimine vastu uksepiita. “Kaunile” äratusele eelnes 36 minutit tagasi sõnum Viberisse: “Capcut lahti.” Ei mingit “palun tee” ega muud säärast.

Üle kõige meeldib mulle ärgata siis, kui keegi võtab endale voli mind äratada. Nali. Ammustel aegadel tegi seda Lauri ja et asi väga sünge mulle ei näiks, siis kattis ta minu äratamise kavatsused heasüdamliku sooviga mulle voodisse kohvi tuua – enam ta seda ei tee. Nüüd siis laulab Alexander mind üles, et ta saaks telefonis toimetada.

Alexandril on telefonis ekraaniaja piirang ning ka paljud äpid on piiratud ajaga saadaval, mõned sootuks blokeeritud. Noh, ja äratamise tulemusena jäi ta sootuks telefonist ilma. Peitsin selle duśśiruumi aknalauale lillepottide ja akna vahele. Isegi, kui ta peaks selle mingi ime läbi üles leidma, siis 5 minutilise ekraaniaja on ta ammu täis löristanud. Aga ei, ta ei leia seda.

Terve suvi olen pidanud kuulama Sassi juttu, mis koosneb sõnadest: subscribe, subscriber, YouTube. Pidev jutuvalang sellest, kuidas temast saab suur youtuber, kuidas ta hakkab miljoneid teenima, kuidas ta saab mega kuulsaks ja kõik subscribivad teda jne. Sassi klassivennal olevat 15 (!) subscriberit ja Sass otsustas, et hakkab klassivennaga võistlema, et kes enne saab 100 ja siis tuhat ja siis 10 000 subscriberit. Ambitsioon on kõva, aga ta ei viitsi midagi selleks teha, et oleks videod, et oleks sisu. Idee on kõva, aga plaani ei ole ja ta ei viitsi absoluutselt selleks midagi teha, et kasvõi mingit asja saaks. Ei, esimene video on valmimisel, idee oli tal tore, aga oskused on nõnda kesised, et Annabel on kõvasti tööd pidanud tegema, et oleks midagi vaadata. Eks ma jagan ka seda videot, kui see millalgi presenteerimiskõlbulikuks saab ja ta oma esimese channeli YouTube teeb.

Mul on juba ainuüksi sellest jutust nii kõrini, et kui ta veel tuleb ja alustab, siis lihtsalt, ma ei oska olla normaalne inimene, normaalne lapsevanem. Olen talle paaril korral öelnud, et lõpeta ära, sa ei viitsi, tuututad niisama, ma ei viitsi jne, aga ta tuleb 10 minuti pärast uuesti ja algab uuesti vanaviisi.

Suveraamatud on Sassil loetud. Kui ma õigesti mäletan, siis oli vaja lugeda 2-3 või rohkem raamatut ning Sass teatas, et tema loeb kaks ja ei ridagi rohkem, sest nii oli öeldud. Ta lihtsalt ei viitsi, läbib miinimumprogrammi ja tema meelest sellest piisab, et saada tulevikus edukaks youtuberiks või kelleks iganes. Edukus on oluline, aga soovi selle nimel tööd teha ei ole.

Sassiga on nii, et ta on tohutult väsitav. Armas, aga väsitav, sest ta muudkui ketrab. Ta on nagu Kratt, kes käib ja nõuab. Muidugi on temaga kõige rohkem pahandusi, muidugi on tal lastest kõige rohkem emotsioone ja kõige kangem iseloom. Selle viimase poolest on ta nagu mina ja suu peale ta pole kahjuks või õnneks ka kukkunud. Ta tahab tohutult palju aega ja selleks kulub palju energiat.

Mingi suurema tüli järgselt tihkus ta nutta ja teatas, et tahab minuga lihtsalt koos aega veeta nii, et keegi ei segaks, et ainult meie kaks, sest väikesed ajavad teda närvi ning mitte keegi peale minu ei armasta teda. Ma nüüd ei tea, meil Sassiga on need emotsioonid nii sarnased – nii tugevad ja äärmuslikud. Kas kõik või ei midagi. Punkt.

Läksimegi Sassiga koos Protosse, kahekesi sööma, esimest korda rongiga sõitma. Tema jaoks oli porgandiga Tallinnasse sõitmine esimene kord. Meil on see luksus ju, et kodust astud rongile ja koju tuled tagasi ka, oleks ma teadnud ainult, kui pikk ja piinarikas loksumine see ehitustööde tõttu on, siis oleks ma igal juhul valinud minekuks mõne teise vahendi.

Protos oli tore, Tallinnas oli vahva – 1:1. Tegelikult ongi Sassiga koos väga tore, sest tal on nii vahvad mõttekäigud, ta näeb ja märkab, arutleb ja küsib. Alexander tunneb rõõmu väikestest asjadest: Tallinnas vaimustus ta näiteks tuvidest. Iga kell võiksin ma ta käe kõrvale võtta ja minna kuhu iganes, sest ta on väga mõnus kaaslane.

Ühest küljest vaimustub Sass väga väikestest asjadest ja teisalt on tal mega suured soovid. Jälle mingi kokkupõrke ajal paukus ta, et talle pole sünnipäevaks midagi vaja, ta ei väärivat, aga siis esitas mõni hetk hiljem terve rida soove. Ta ei tunneta piire ega adu enda tegude mõju ühele või teisele asjale.

Ühised söömised pereringis on nagu tsirkuse juhtimine, tegelikult on siin 24/7 tsirkus ja kari karupoegi taltsutada. Tegelikult see väsitab. Kõige suuremad tõmblejad on lauas Alexander ja Hagen. Tavaliselt lõppeb kõik sellega, et Sassi närv ei pea vastu, sest Hagen suudab kõik piirid ületada, nii minul kui Alexanderil. Lõpuks on nii, et mina möiratan korra, vahel kaks, teinekord kolm, et saaks lauda vaikus.

Kui muust pole rääkida, siis tuleb Sass küsimusega: “Kas eesti keel on inglite keel,” ning jääb arutlema, et äkki mõnes riigis ikka on. Kas ikka on? Sassil algavad kõik laused: “Emme, kuule…” ja tihtilugu ei suuda ma selle möllu sees järge pidada. Jube kahju, et ma ei salvesta kõiki tema toredaid ütlemisi ja arutelusid, sest tõesti, need on mõnikord tobedad, lennukad, aga toredad ja teinekord ka väga sügavad ja tõsised.

Koos aja veetmisest veel. Sass avaldas soovi õppida ära küpsiste tegemise. Tegime siis koos Ameerika küpsiseid. Lingitud retsept pole küll päris see mis minu kokaraamatus, aga annab aimu. Mina lugesin ette, Sass kaalus ja toimetas. Küpsiste valmimist ei suutnud väikesed vennad ega ka Annabel ära oodata ning seetõttu kadusid need ka ahjuplaadilt üpris kiiresti. Mulle meeldib ilusatest asjadest pilti teha, toidust näiteks, aga elu on muutunud selliseks, et ma ei saa keskenduda, rahulikult sättida ja pilti teha, sest keegi tuleb, küsib, seletab ning takkapihta torkab veel oma näpud ka sisse. Sassi tehtud küpsistest on vaid ilus mälestus.

Sass tahab kalale minna, tal on idee, eksole. Eks ma siis lähen, minu poja ikkagi ja tegelikult nii, et ma ei oska jagada – tahan ise olla juures, kui ta midagi esimest korda teeb. Plaan on selline, et võtangi millalgi temaga ette tee kalale. Õng on algeline, varukonksu ega -korki ei ole, tegelikult ei tea ma, kas õng üldse töökorraski on, aga kui on, siis lähme ja kaevame ussikesi ja siis viin ta kalale.

Kui mind enam ei ole, siis loodan, et Sassil on minult päritud armastus metsa ja seente vastu. Sass ise ütleb, et maailma kõige parem toit olevat kukeseenekaste ja kartulid. Metsas on ta tubli käia, räägib muidugi rohkem kui korjab, aga see-eest on õnnelik. Viimane kord kaotas noa metsa ära ja siis käisime ning otsisime koos nuga – leidsime. Ok, Axel leidis. Kukeseeni oli lihtsalt nii palju, et ta hüppas ühest kohast teise ja siis suurest erutusest unustas noa maha.

Metsast leidsime ka põdra sääreluu ja lõualuu. Lõualuu leidsime tegelikult Annabeliga. Mina oleksin metsa jätnud, aga Annabel tegi ettepaneku, et võtame kaasa: nii ma siis seda esihammastest kinni hoides mööda metsa vedasin. Sass leidis sääreluu ning oli loomulik asjade käik, et ka see tuleb koju ja saab oma koha lõualuu juures roosipeenras.

Seentega on see reegel, et see, kes korjab ei puhasta. Annabel siis viimane kord istus ja puhastas. Olen lastele jaganud ideed, et seeni tuleks korjata võimalikult puhtalt. Mina isiklikult poolt metsa koju ei vea, Mamma näiteks tassib metsa koju kaasa… Et siis tegelikult oli Annabeli lust minu ja Sassi saaki puhastada.

Sassi praegune mõttetera: “Ära mitte kunagi söö elusat kaheksajalga, kalmaar jääb kinni ja lämbud ära, seega: ära söö!”Ja nüüd ta jahub mingitest õhku täis kaladest ja mega headest kokkadest, kes tegelikult ei oska neid kalu küpsetada ja ikkagi võib midagi juhtuda.

Ostsin Sassile lõviosa kooliasju juba ära. Mäletan enda lapsepõlvest veel eredalt seda, kuidas uusi asju sahtlisse ladusin, siis jälle sahtli välja tõstsin ja uuesti asjad välja võtsin ja sisse panin. Mulle nii meeldis uusi asju vaadata ja nuusutada – see rõõmu ja elevus! Rõõm ja elevus on mul endiselt uute kooliasjade üle, Sassil on jälle täiesti savi, et kus, mis ja kuidas: peaasi, et on! Ostsin talle hunniku vihikuid, aga neid kõige tavalisemaid, sest asjadest lugu pidada ei oska. Eelmisel aastal olid tal vihikud nagu käkid koolikotis kortsus, mis sest, et mapid on olemas… Ostsingi need kõige odavamad, kõige suvalisemad, aga see-eest on need uued ja keegi pole varem neid kasutanud.

Sättisin kooliasjad sahtlitesse. Koristasin sahtleid ja Sassi koolikotti, vennike emotsioneeris, kui lennutasin suures kaares prügikasti tema vihikuid, sest soovis neid tungivalt mälestuseks jätta. Nagu…

Sass on tegelikult nagu mina. Koolikott oli pidevalt segamini ning lisaks õpikutele leidus sealt ka igasugust pahna. Noh, kuhu kadus elevus ilusatest ja uutest kooliasjadest, milleks on vaja uus ja ilusaid kooliasju? Sass soovis uut koolikotti, aga vana on nii korralik, et ma lihtsalt ei osta talle uut. Pinali keeras ta nii per..e eelmine aasta, et kurb oleks tal lasta sellega esimene september kooli minna. Odavaid, kuid uusi, pastakaid ostsin talle lademes, sest neid ta lammutab igavusest koolitundide ajal algosadeks. Mul ei ole mõtet pingutada, et asjad oleksid ilmtingimata ilusad, sest ilust on sellel poisil teistsugune arusaam, võibolla ei teagi ta selle sõna tähendust.

See on vist tänapäeva laste viga, et asjadest ei hoolita, sest neid on nii palju? Ei saaks öelda, sest Annabel hoiab kõike, temast on järel nii palju mänge ja puslesid, ta hoiab tehnikat ja üleüldse kõike. Sassil on savi. Täiega. Ükskõik mida Sass puudutab, sellel on jupid taga või kadunud – see on nii kurb, et ma lihtsalt ei suuda seda sõnadesse panna.

Ahjaa, jõuluvana tõi talle nutikella. Neljanda! Ja teate, see kell on KADUNUD! Nagu KADUNUD! Mul hakkab põhimõtteliselt kõrvades vilisema, kui selle peale mõtlen. Aga ta tahaks uut, ta tahaks uut telefoni, go pro kaamerat, playstationit, VR prille, uusi mänge nintendo konsoolile jne. Need ei ole tagasihoidlikud soovid, kui arvestada, milline põrsas ta on. Võin öelda, et sünnipäevaks ei saa ta ühtegi oma soovi. Mis tolku on mängudest konsoolile, kui ta sellega mängida ei või? Kaotab veel miskit äragi…

Tüübil on YouTube keeld. Suurest vihast kustutasin tal telekast selle äpi ära ja kuna ta play poest uut äppi alla laadida ei saa, siis enda toas ta sealt miskit ka vaadata ei saa. Kasutab juhust ja käib all vaatamas, valetab, et Albert pani, Albert vaatas, et tema lihtsalt tuli ja on ja lihtsalt ka vaatab, et seltskonna mõttes. Jäi siis ühel hommikul haledalt vahele, kui Albert alles magas ja tema suures südamerahus all YouTube vaatas. Ei olnud siin Albertit… Ta lihtsalt valetab ja mõtleb lugusid välja. Tal on alati story, miks tema ei ole süüdi…

Tegelikult on Sass väga heasüdamlik ja armas laps. Ta on ainus, kes tuleb mind päeval suvalisel hetkel kallistama, kes alati tuleb ninapidi juurde, et aidata…. Tegelikult on kõik väga hästi!