Kuidas külvad, nõnda lõikad… Uhkust alla surudes.

Ma nüüd ei teagi, kas sellistest asjadest tohiks siin rääkida, mine sa tea, kuidas keegi jälle aru saab või mis sellele siis järgneb. Aga noh, iga inimene loeb nagunii siit välja täpselt seda, mida ta ootab ja tahab lugeda. Kusjuures, lugejaid on üllatavalt palju…. Ma tänan! Seda enam peaks ju vaatama, et mida ja kuidas ning kellele.

Siinkohal kustutasin terve lõigu tänutunnet ja emotsiooni, mida üks inimene täna meile kinkis. Ma ei saa seda filtrita jagada.. Nii kurb. Võin vaid öelda, et mida külvad, seda lõikad ja vahel tuleb iseenda uhkus maha suruda… Lihtsalt, olles lahke, tuleb lahkus ka sinu juurde, olles hea, leiab headus lõpuks ka sinu. Nii on. Oska vaid märgata ja olla märgatud. Siinkohal sain täna lisaks teada, et mind on veel märgatud: meie peni Latte olevat sõbralikum kui tema perenaine.

Niisiis: tegin eile söögiks meie pere lemmikut, vähemalt ma eilseni arvasin nii, tatraputru hakkliha ja porgandiga. Sibulat muidugi ka ja pipart-soola. Kõik sõid- isegi see väike hamstripoiss Hagen… Annabeli see-eest vaatas elutult taldrikul lebavat portsu nagu essu… Küsisn, mis on, kas midagi on viga ning siis ta teatas mulle, et talle ei maitse. Nagu mismõttes, siiani on ju kõlband?!? Sain kohutava ülestunnistuse osaliseks, kuidas tegelikult pole talle see (s)öök mitte kunagi meeldinud. Mitte kunagi. Keerutas seda lusikat ja jauras ning lõpuks ma siis võtsin selle taldriku koos (s)öögiga ja viskasin vaikides aknast välja. Taldrik jäi terveks. Meil siin ongi nii, et lõviosa toidust teen ju koerale.

Albert oli ka hirmus pettunud, kui talle vahukommi asemel porgandi pihku surusin. Röökis. Pildile kahjuks röökimist ei püüdnud. Albert on üldse kade mees: põsed topib ning pihud korjab täis ja karjub kõigi ja kõige peale: eriti Alexanderi peale. Albert ei taha enam eriti midagi jagada: täna sai Hageni peale kurjaks ja virutas klotsid toa teise nurka. Vihast. Varasemalt oli ta ikka lahkem: näiteks püüdis oma 9 kuust väikevenda küpsistega toita. Ma olen nüüd käega löönud ja istun lihtsalt juures, kui Hagen küpsist mugib, sest noh, mis ma ikka kisun, üks karjuja oleks lihtsalt rohkem…. Hagen teab, kus sahtlis ennast küpsised peidavad ning väntab kiiresti kohale, kui Albert sahtli lahti tõmbab. Laste tegemised, ma lihtsalt olen ja vaatan, et nad turvaliselt tegutseksid ja päeva õhtusse saadavad nii, et hing ikka sisse jääks.

Albertil läks täna kõht lahti. Ei teagi miks, sest me liigume vähe ja päris sitast ei toitu, aga noh, kui lahti, siis lahti… Albert sittus ennast täis enne hommikusööki ning naabrinaine astus sisse ka just siis, kui meil majapidamine paksu haisu täis oli ning minul veel juuksed kammimata. Hurraa!! Suure lapse sitaseid mähkmeid vahetada on ikka eriline rõõm. Ikka selline omnivoor…. Natukese aja pärast oli võigas hais tagasi: piilusin Albertile selja tagant mähkmevahele ja kadusin vaikselt üles korrusele. Hõikasin Annabelile: “Annabel, mine alla korrusele, ma teen ennast korda! Ja vaata, mis seal haiseb, ma alles vahetasin Albertil mähkmeid, aga äkki on veel vaja…” Mmmm…. Teadsin ju küll, milline rõõm Annabeli ees ootab: Alberti mähkmed olid triiki vedelat täis. Kui Annabel oli kuriteo ära koristasin, siis tunnistasin talle üles, et ma tegelikult teadsin, aga ma kardan sitta…. Ma kardan sitta nagu surma.

Surmast: minu magistritöö keskseks teemaks on surm. Mulle see teema meeldib. Kohutavalt. Tegelen siin jõudumööda (jõudu mul tegelikult ei ole) vastava kirjanduse lugemisega. Leidsin ühe imeilusa tsitaadi E. Kübler-Rossi raamatust”The Wheel of Life” ning jagan teie kõigiga: “…and when the time is right, we can let go of it and we will be free of pain, free of fears and worries- free as a very beautiful butterfly…” Ja ma nutsin… Ilmselt paljude tuttavatega läheb siinkohal mu tee lahku, sest vähesed leiavad, et surm on miski, mis on nii põnev, nii müstiline, nii paeluv- ilus ja valus korraga. See on miski, mida ei osata lõpuni seletada, miski, mis toob esile nii palju emotsioone ning miski, mis on nii lõplik, et raske on selle puudutuse juures seda mõista ja aru saada.