Eneseületus

Olen prügisöödik kõige otsemas mõistes ning see ei üllata ilmselt kedagi. Kui poes on vahukoor -50%, siis TULEB sellest teha panna cottat või kamavahtu, see on iseenesest mõistetav ning kohustuslik. Mõni kõnnib mööda ja vaatab, et prügi, mina teen aga “sitast” saia ning olen õnnelik ja võiks öelda, et isegi kohati võidurõõmus.

Ma ei häbene, et kollase sildiga tooteid teadlikult eelistan ning seda tegelikult juba ammusest ajast. Kui tittedega kodus olin, siis tihti sai vankriga sammud poe poole seatud ning “õigel ajal” skooritud puuvilju, liha… Kollastest siltidest ning “parim enne” toodete tarbimisest on välja kujunenud teataval määral elustiil ning sellega kaasnevad väljakutsed iseendale.

Tänane väljakutse oli selline, et ületasin ennast ning see on vaja kirja panna. Tulin öövalvest, keetsin poistele putru ning valmistasin varakult lõunasööki. Meie pere lemmikuks on miskipärast riis ning karrikaste kanalihaga. Santa Marial on ülihead purgikastmed: lisaks karrile on meie lemmikuks ka butter chicken. Üksinda jääb see kaste tuimaks, lisan ikka sibulat ja kookospiima, et oleks vähe vedelam ning… noh, meile lihtsalt meeldib nii. Niisiis.

Haarasin kapist 2024 aegumisega kookospiima purgi, eks see oli siis ostetud ning kuidagi seisma jäänud. Vaatasin kuupäeva ning isegi minu jaoks oli seda palju, kuid sellegipoolest tõmbasin purgi lahti, nuusutasin ning jõusin järeldusele, et see on vägagi ok ning keerasin sellest lõunasöögi kokku. Kõik sõid, ellu jäid ning keegi pole isegi mitte virisenud. Kõigist minu meeltest on haistmine kõige arenenum ning nina mind juba tavaliselt alt ei vea, seetõttu nuusutan ma alati pea kõike.

Lauri on muidu väga tundlik aegunud piimatoodete osas. Nüüd on nii, et ma enne ei ütle midagi, kui kõht on kõigil täis söödetud.

Ma ei tea miks, aga ikka juhtub, et mõni hapukoor või keefir ununeb külmkapisügavustesse ning siis avastad ja kohe hakkab nagu sügelema, et mis sellest jälle kokku keerata – väljakutse! Hiljuti leidsin kuu aega tagasi aegunud hapukoore ning praadisin hilisõhtul sellest pannkooke, Annabel kiitis ning küsis otse, et mis siin sees aegunud oli – ta on nutikas ja teab juba minu kiikse. Seekord siis hapukoor ning suisa terve kuu! “Väga maitsvad,” kiitis laps ning söödud need saidki. Lauri tuli näiteks hiljem veel kööki lisa otsima.

Pannkookidest veel: need on nii loominguliselt valmistatavad ning maitsevad alati kõigile! Viimane kord ei lisanud ma hapukoore hulka tilkagi piima ning valmisidki pisikesed ja kohevad lusikapannkoogid. Teinekord viskan hulka mõne käest ära minema hakkava banaani… Jällegi, külmade ilmadega kütame lisaks köögis pliiti ning elusa tule peal tehtud toit on hoopis maitsvam ning seetõttu see mõneti nagu kohustus pann või pott pliidile panna ja midagi teha.

Minu väljakutsed sitast saia teha on siiani kukkunud väga hästi välja. Lihtsalt kurb, kui palju toitu läheb tegelikult prügikasti pelgalt “parim enne” möödumise pärast, kuigi see kõlbab veel jupp aega peale kuupäeva kukkumist.

See on nagu minu endaga: parim enne on ammu möödas, aga kõlban veel. Ma olen ise nagu see 2 aastat tagasi oma parima minetanud kookospiim…