Poisid ja Annabel
Mamma armastab ikka öelda, et pojad on mul õige naksid, pistsid nahka püksitraksid, pistsid nahka… Ega palju puudu ka jää.
Albertil tuleb kohe-kohe sünnipäev ning mõtteid kingituseks on olnud mitmesuguseid. Tellisin suure südametäiega eelmisel nädalal Eebikule siis Amazonist magnetklotsid, et kui me siis kodus kokkuleppele ei jõua, siis oleks vähemalt midagigi olemas. Pakk tuli eile ühes karbis koos Alexanderi hambaharjaga: Sass sai enda asja kätte ning mina poetasin Albertile mõeldud karbi verandale diivani alla ning seda nii, et poisid ei näinud ega teadnud ja tõmbasin veel ukse ka kinni.
Mingil hetkel läksin pessu ja varsti hakkas kostma teiselt poolt pesuruumi ust kilkamist ja elevil jutuvada: “Jeee, klotsid, jeeee!” See oli Hagen. Saunalina ümber ja kaapisin duśśiruumist kiiresti välja. Hagen ja Albert olid õnnelikena laua ääres, Albertile kingituseks mõeldud magnetklotsid nina ees. Hurraaaa! Hagen… Ei keegi muu, kui Hagen. Ma lihtsalt ei saa aru, mis valu tal oli sinna diivani alla tuhnima minna.
Ei noh, asjal oli ka hea külg: kõik kolm poissi ehitasid vaikselt ja rahumeelselt tunde. Ei mingit karjumist, kaeblemist, isetsemist, draamat.
Draamast…
Sass on Sass ja kui ta on omas mahlas, siis noh, siis on ta kõike seda, mida te vähegi suudate ja ei suuda ette kujutada: ta on rõõmus, heasüdamlik, ülemeelik, armas, metsik…
Meil on nii, et kui riidel on auk sees, siis ma tõmban selle katki, et ei juhtuks nii, et auguliste asjadega jõutakse kodust välja. Äsja pesust laekunud Alexanderi bokserites oli auk ja ma ajasin sinna küüned taha ning tõmbasin, auk kärises suuremaks, Sassil meeleolu tõusis ning paljas kann hakkas välkuma. Tegime pilte, mõned vahvad kaadrid said videoks töödeldud ning Sass oli nõus ja rahul, et midagi üles riputan. Ja draama sai alguse: Mamma tõmbas ennast käima, et miks ma lapsele nii teen, ma olen täiskasvanu ja bla-bla-blaaa… Olgu, ma tegelikult ei ole Mamma peale pahane, sest ta on ikkagi Mamma, täpselt nagu Sass on Sass ja mina olen mina.
Olgu. Ma pole kindel, et ma täis olen kasvanud, pikkusesse ehk küll, aga laiusesse mahub küll ja veel. Mis siis valesti oli? Ma ei tea, meie elu, meie rõõm ja valu. Jah, olen viimasel ajal nii harva kirjutanud, aga sellel on ka põhjus ning see pole kindlasti see, et mul on midagi varjata, häbeneda. Oma lapsi ma kindlasti ei häbene.
Veel Sassist, millest avalikult rääkida ei tohiks. See saadanas ei korista, nagu täiesti õudne, milliseks tema tuba silmapilkselt peale koristamist muutub: põrandal pahna sees vedelevad töövihikud ja õpikud, laiaks astutud küpsised, mustad nõud. Sada korda on räägitud, et toas ei söö ja minu öeldu on kurtidele kõrvadele. Ma ei tee vahet puhastel ja mustadel riietel, enam ei nuusuta ka, kõik virutan suure südametäiega pessu, nii on turvalisem. Tulin eile koju, põrandal vedelesid kohukese ümbrispaberid, pahupidi kistud riided ja selle keskel vaatas Sass ennast unustavalt Simpsoneid.
Sass on tegelikult südamlik ja tore! Näiteks meeldib talle rattaga sõitmas käies korjata lilli, mis sest, et need on ära õitsenud, aga tema näeb neis ilu ja kingib mulle ja jagab veel laiali ka. Näiteks klassiõele viis ka, mitte ukse taha ega käest kätte, vaid viskas üle värava kimbu suvalist maltsa (x2). Ilu on vaataja silmades, teod tulevad südamest. Mina ka panen tema toodud taimed vaasi ja siis mõne aja pärast ahju, mõne ilusama pihutäie olen ära kuivatanud. Sass jagab alati oma kommid laiali, poest toob alati kõigile ning on juhtunud ka seda, et ise ennast ilma jätab. Ta on lahke ja hea. Praegu tahaks ta viimse kui ühe õuna kooli kaasa viilutada ja sõpradele pakkuda…
Sass teeb ise pannkooke ja ikka nii, et nullist sajani. Olgu, köögist on peale teda nagu orkaan üle käinud, aga ta teeb seda suurest heameelest ja minul on rõõm, et soe toit ise lauale tuli. Ja Sass on valmis alati aitama, mis sest, et teinekord tema abist rohkem kahju sünnib… Ta on tormakas ja rõõmus, emotsionaalne ja keevaline, aga samas nii siiras ja hea.
Sass käib endiselt korvpallis ja robootikas. Kevadel testiti lastel inglise keele oskust, mina Sassi testida ei lasnud, sest arvasin, et las alustab nullist. Juhtus aga nii, et üks õpetaja juhtis klassijuhataja tähelepanu, et Sassi võiks testida, sest juba eelmisel aastal oli tema sõnavara rohkemat kui algajatel. Küsiti testimiseks luba ning viidigi Sass üle teise rühma. Kõiges on “süüdi” need inglise keelsed multikad.
Ja milleks siis draamat teha? Häbi mulle, et ma jagan, olgu. Edev inimene? Ma ei teagi, tegelikult tahan jagada seda natukest rõõmu, seda argipäeva, neid värve.
Annabelist? Temast kirjutan suhteliselt vähe, näen seda mõningast kurbust, et miks ma temast nii vähe jagan, aga ma püüa austada tema privaatsust, sest ta on ikkagi suurem inimene juba, pealegi tüdruk ja tegelikult ei ole temast selliseid asju jagada nagu poistest. Annabel on endiselt parim õpikunäide. Näiteks sai ta matemaatika kontrolltöö viie, ühena vähestest… Tal on siiani kõik viied, ütles, et tal hakkab vaikselt närv sisse tulema, et kunagi peab see kukkumine ära käima. Tegelikult oleme rääkinud, et võtaks nüüd rahulikult, paneks prioriteedi paika, suhtleks inimestega ja naudiks seda kolme aastat, et see aeg oleks vahva teekond! Mul on nii hea meel, et ta jätkab muusikakooliga (kümnendat aastat siis!), näen, et talle meeldib mängida… Ütles eile, et kui ta mängib, siis ta ei mõtle, et nagu mängiks ennast tühjaks ja kae õudu, see ongi olnud minu eesmärk. Kahju, et Sassi muusika ei tõmba. Sry, muusikat meeldib talle väga kuulata, aga ta ei ole see, kes seda ise suudaks õppida. Joonistada ta ka ei oska… Aga kunst toidab hinge kogu selle muu mudru sees…
Sassist veel. Sügeles eile õhtul, et tal on vaja vahukomme süüa. Suure mangumise peale lubasin, siis tekkis idee, et paneks neid õige mikrokasse, suure lunimise peale andsin jälle järele. Määris siis neid sulanud vahukomme endale juustesse ja söötis Albertile sisse nii, et see pärast dušširuumi täis oksendas. Nuttis ja oksendas. Laurit ei ole, on lapsed ja olen mina, on kaks koera ja kass ja suur rõõm. Suur rõõm pesta ja kasida.