Arengust ja minu 36!

Kätte jõudis Alexanderi arenguvestlus. Alexander käib teises klassis ning on 8 aastane, vestlusele kõndides oli lootust, et ehk on poiss arenenud.

Olgu. Klassijuhataja sõnas, et tal pole midagi ette heita, kui ainult, siis käekirjaga peaks veidike tegelema. Sass olevat koolis hooliv, sõbralik, südamlik, abivalmis, lahke ning sõnakuulelik poiss, kes tunnis töötab kaasa ning peab kinni reeglitest. Õpetaja ütles, et kui ta peaks nende klassist valima kõige hoolivama lapse, siis poistest oleks see kindlasti Alexander. Temas polevat kübetki kurjust.

Mulle vahepeal tundus, et ehk pole ta sotsiaalselt küps, aga klassijuhataja ütles, et ta ei ütleks seda, pigem on ta mõneti küpsem kui teised, sest ta märkab ja tunnetab. Sass on tegelikult tõesti märksa iseseisvam võrreldes eelmise aastaga ka muidu: jõuab koolist koju ning kodust trenni, teeb iseseisvalt koolitükke, oskab enda (ja vendade-õe!) kõhutäie eest hoolt kanda. Ääremärkusena: Sass kuulab praegu muusikat ja jagab minuga uusimaid leida – meil on hämmastavalt sarnane muusikamaitse!

Mustad riided jõuavad pesumasina ette ning tuba saab ka suure sõja saatel korda, kuid vahepeal koristan seda üleüldse mina ning seda siis, kui tunnen, et poiss võib muidu oma toas insuldi saada. Praegu on teda tabanud suur meisterdamistuhin ning peale tema loometööd võiksid vabalt rotid paberipudi sisse pesa teha ja sinna mõnusalt elamagi jääda. Minul pole südant tema meisterdusi ära visata isegi siis, kui need tunduvad sellised… huvitavad.

Tegelikult on Sass kodus ka hea, jah, ta võib minna ülemeelikuks, aga ta pole pahatahtlik. Ta mängib hea meelega enda vendadega ning võibolla elab ta nende röögitamises ennast välja päeval tekkinud emotsioonidest. Talle ei meeldi, et koolis on nii lärmakas ning see väsitab teda. Mina olen ka visinuna paras sitapea, ma ei saa ju seda pahaks panna ka teistele.

Mina sain vahepeal 36. Eile. Sünnipäev möödus pere ja sõpradega ning järellainetus tuleb laupäeval, peale öövalvet. Mulle ei meeldi enda sünnipäev. Mitte seepärast, et ma vanemaks saan, vaid mulle ei meeldi see tähelepanu – ma ei oska sellega midagi peale hakata. Üldse on jube raske toime tulla, kui ei usu inimeste siirusesse. Ma tegelen sellega ning püüan, päriselt püüan uskuda, et inimesed räägivad head ning mõtlevad sedasi, soovivad ilusaid asju ning teevad seda südamest. Mitte kõik – ma ikka omas mahlas.

Tegelikult on imelik kuulata ka häid sõnu minu laste suunas, sest nagu mismõttes, nad on ju minu lapsed. Kui õpetaja ütles Sassi arenguvestlusel, et südamlikud lapsed tulevad ikka südamlikust kodust, siis ühmasin vastu, et ma nüüd ei tea, kui südamlik see kodu on… Ma ju karjun ning olen väsinud, mida ilusat siin on, milline mälestus jääb minust lastele?

Hea küll, me räägime palju: koolist, elust, tegemistest. Ma võibolla tean rohkem kui mõni teine vanem, aga see ehk ongi minu üks vähestest headest külgedest, et ma räägi lastega ja ma kuulen ja kuulan, ehkki üks neist arvab vastupidist. Ma olen olemas.