Kuidas mitte hulluks minna?

Alexander.

Ta vihkab (!) lugemist ja kirjutamist vist ka. Kätte on jõudnud aeg, kus reedel tuleb esitada lugemispäevik suvel loetu kohta. Tal oli praktiliselt terve suur suvi aega, et neid lugemispäeviku lehti kirjutada, aga me karjusime, sanktsioonitasime, karjusime ja piirasime ning tulemus on see, et Alexander ulgus eile nutta ja heitis MEILE ette, et MIKS ta peab nüüd seda kõike KORRAGA tegema. Tänaseks on MEIL tehtud kaks lehekülge: “Tobias ja 2.B” ning “Pettson ja Findus mängivad peitust” ja “Punamütsike” ootab oma järge.

Alexander luges ise läbi Punamütsikese ning umbes pool Tobiase ja 2.B raamatust. Ülejäänu lugesin talle ette mina. Jah, ma andsin alla. Lugemispäeviku lehed kirjutan talle ette ja temal jääb need ümber kirjutada ja pildi peab tõesti ise joonistama. Need 2 valmis lehte näevad niiiii kohutavad välja, aga mul on ükskõik, ma enam ei jõua – üks tüli ja pahandus ainult.

See suvevaheaeg oligi üks suur pahandus lugemise ja kirjutamise pärast – pidev närvipinge, kohustus, nagu minu asi oleks seda kõike teha.

Eile sai minul puhkus läbi ning läksin ööseks tööle. Täna selgus, et Alexanderil olid loodusõpetuse asjad koju jäänud. Palun vabandust, et ma neid kotti ei pannud enne tööle minekut! Esmaspäevad on teadupärast ka Alberti ja taastusravi päralt: pool päeva on poisid lasteaias ja siis õhtupoole sõuan temaga Tartusse, siis koju ning eile veel teistpidi tööle. Palun vabandust, et mul polnud aega kontrollida koolikoti komplekteeritust! Ma vist peangi õpetajale kirjutama, sest tema kiri lapsevanematele oli üldistatavalt etteheitvas toonis, et vaadake ikka üle, kas asjad on kaasas….

Üleeile maadlesime Alexanderiga koduse lugemistüki pärast. Teda lihtsalt ei huvita lugemine ning selle asemel, et lugeda, ta näiteks sügas ennast hambaharja surisedes laua alt… Siis on tal vaja söögi-, puhke- ja pissipause… Multikapause, mängupause, vaikusepause, siis on tal vaja lärmata, naerda ja kurta, et kõht valutab, sõrm tuikab ning vahutada kõigest, mis tekitas emotsioone.

Söögipausist: tegin EILE frikatellisuppi ning see jäeti potiga pliidile vedelema. Vedeleski seal siis terve öö. Vedeles ja kääris. Ok. Tegin täna uue söögi, ühepajatoidu, ning selle asemel, et võtta värsket sööki, haaras Alexander endale seda eilset, ühendas söögipausi multapausiga ning asus vitsutama ja hiljem tuli mulle kurtma, et see supp ei maitsenud enam hästi, et tal on suus paha maitse. Noh, PALJU õnne, et nüüd on siis põhjust kirjutamata jätta, sest suus on paha maitse. Jah, minu viga, et suppi ära ei visanud, aga teate, ma magasin täna pool päeva maha ja suur edulugu on seegi, et üleüldse süüa tegin.

Eile käisime Albertiga logopeedi juures ja siis tegevusteraapias. Logopeedi juures ütles Albert 2x, et ei taha tädi, ei taha ja oli nagu kurjast vaevatud, tegevusteraapias läks paremni, sest seal leitakse temaga ühine keel, ehkki vahepeal on ka seal raske.

Lasteaias läheb poistel hästi. Ptüi-ptüi-ptüi. Albert üllatab õpetajat ja tama jällegi mind.

Näiteks see pilt on võrdväärne koolieelikute tehtuga, et see, kuidas Albert kuulas ja tegi juhendamise järgi. Siis mingi veekannu lugu, kus Albert seletas kasvatajale, et see ei tööta, näitas, et juhet on vaja ja siis pistikusse panna. Siiani polevat seda nende aastate jooksul tähele pannud ükski laps.

Hagen on lihtsalt vahva ja tegus.

Alexanderist veel: tal oli ju august lõpus sünnipäev ning lubasin talle, et saab seda pidada ka osade klassikaaslastega hiljem, ses paar tema jaoks väga olulist last olid õigel päeval kättesaamatud ja kauged. Lootsin vaikselt, et ta unustab selle lubaduse ja ehk saab kuidagi selle vahele jätta, aga siis tuli ta kohe 31.augustil minu juurde, et noh, kas homme viime kutsed…

Kuna ma vanemate käest luba pole küsinud, siis pilte siia Alexanderi sünnipäevast panna ei saa. Pidasime seda siis koos kaaslastega Tartu Loodusmajas – üliäge koht! Ma saan aru, et tegelikult tahaksid temavanused rohek kusagil batuudikeskuses ringi trampida, aga see oli midagi teistsugust. 2,5 tunni sisse mahtus poolteist tundi dinosauruste programmi koos mängudega ning lemmikloomadega tutvusmist. Loodusmajas on nii vahva programmivalik, väga mõnus keskkond ning meile juhtus ka väga tore juhendaja! Ma ise olen küll sellest kohast vaimustuses ning sünnipäev oli mõnus!

Alexander on siis meil see, kes tahab ja nõuab, hädaldab ja kurdab ja ise ei ole valmis eriti panustama.

Näiteks helistas mulle täna hommikul Annabel, et Alexander keeldub kooli minemast. Sundisin. Siis helistas nuttev Sass, et tema ei saa kooli minna, ta on puruhaige ja ta ei saa ju ometigi minna sinna teisi nakatama…. On ta jeee! Tal ei ole päriselt midagi häda, aga tsirkust oskab ta teha ja eriti veel siis, kui mind silmapiiril pole. Õnneks on olemas telefonid.

Vot. Hulluks võib siin minna….