Lasteaed ja lapsed

Poisid käivad taas lasteaias. Lauriga hommikune minek on kergem, sest siis ei üürga poisid kaua ning rahunevad kiiresti ja lähevad mängima.

Üllatus-üllatus, aga Albertiga annab läbirääkimisi pidada ja Hagen on hoopiki see kangem mees. Täna oli Hagen ennast salamahti wc-s paljaks koorinud ja tormas rühma kellukate ja kannikate välkudes. Ta on hästi väle ja seda palja peega jooksu võib igaüks ise ette kujutada. Hageni jaoks vabanemine, aga miskipärast õpetajale ei sobinud, et üks paljudest on paljas ning suunas teda riietuma, see jällegi väikesele inimesele ei meeldinud ning suurest protestist karjus ta emme ja issi järele. Õpetaja ütles, et Hagen on äge kutt ja ta on ju tegelikult oma rühma nooremate seas… Hagen ongi äge!

Helgete hetkede kirjutamisel ei saa ma kasutada väikeste inimeste kehaosade kohta selliseid sõnu nagu näiteks perse, sest neil on armsad väiksed pepud või siis peed, aga kohe kindlasti mitte persed, kuigi perse on eesti keeles täiesti tavaline väljend. Olgu, viisakad inimesed ütlevad tagumik, aga mina seda ei ole.

Jah, kui ma vihastan ja olen endast natukene õue aetud, siis kasutan ma ka väikeste inimeste tegude kohta ka natuke inetuid, kuid jällegi tavapäraseid ja kõigile teada väljendeid.

Näiteks oli meil miskipärast eile õhtul sitapidu: Hagen sittus õues püksi ja minu õnneks oli Lauri see, kes kogu õudusega tegelema pidi. Minu rõõmuks jällegi jättis ta sitased trussikud mulle kraanikaussi loputada, sest sitaga tegelen ju mina ning kogu selle rõõmu avastasin ma siis, kui Albert oli endal suurest hirmust kakamise ees junni kannikate vahele pressinud, näpud sinna sisse torganud ja püksid sitaseks vedanud ning mina siis omakorda jällegi kogu selle pillerkaari duśśiruumi toimetanud. Lisaks Alberti sitale ootas mind veel Laurist jäetud poolik sitaprojekt menetleda. Ma olen nagu inspektor – inspektor Kukekese aseme inspektor Kakajunn. Sellest võiks raamatu kirjutada.

Mamma rõõmuks sai nüüd piisavalt koledaid sõnu kasutatud. Hurraaaaa!

Mul oli eile nii paha tuju, et see sitapidu oli kirsiks tordil ja tüli algas… Vahepeal lihtsalt on nii, et tuju on nii paha, et kohe endal hakkab ka halb. Tegelikult olen ma väsinud ja väsinud Kersti ei ole hea Kersti.

Albert käib jälle taastusravis. Võtsime suveks pausi, sest väike inimene oli väsinud ja lõpuks suisa keeldus koostööst.

10 nädalt järjest on ajad paigas ja eks näis… Esimene kord üle hulga oli logopeedi juures paljulubav, sest Albert soostus temaga isegi juttu ajama, tegevusteraapias jällegi oli ta kärsitum ning tigedam. Albert on hästi palju hakanud jutustama: palju on ka sellist juttu, et isegi mina ei saa aru, aga jällegi sõnu on kõvasti tulnud, lauseid ja mõtestatud jutuvada. Näha on, et teda huvitab ja ta püüab, seda varasemalt ei olnud. Ka Hagen on nagu pudrupada ning tundub, et ta on varsti samal tasemel nagu Albert, mis sest, et ta on vennasest 1,4 aastat noorem. Mõlemad on kohutavalt memmekad, Albert natuke hullem kõigist neljast.

Hagen on nagu tulesäde ja Albert jällegi oma tegutsemistes rahulikum ja mõtlikum. Hagen on väga sarnane Alexanderiga. Olen seda vist varem ka kirjutanud, aga nende kahe energiatase on väga sarnane ja nad klapivad üleüldiselt väga hästi.

Õhtul käis selline madin: Hagen kiskus pluusi seljast, viskas selle põrandale ja heitis ennast Alexanderi selga ning suurem vennas nautis kogu möllu ja keeras muudkui vinti juurde.

Müratase on siin majas julmalt kõrge: keegi naerab, keegi nutab, keegi möirgab, keegi kilkab ja keegi üürgab. Sass on võimeline seda kõike korraga tegama.

Alexander on neist kõigist kõige rohkem minu moodi ja kui nüüd analüüsida, siis järelikult on seda ka Hagen. Alexander on jätkuvalt hea poiss, nagu minagi, mis sest et ta ei saa aru, kui talle üks kord öeldakse, talle on vaja teinekord kümme korda öelda ja see kümnes kord päädib tema nutuga. Ta on super laiskvorst, suur jutupaunik, rõõmurull ja koleerik. Ta tahab kõike ja siis on valmis kõigest loobuma, et ei peaks midagi tegema. Lugema näiteks, kirjutama. Talle meelib peadpidi liivakastis kaevata, arvutimänge mängida, multikaid ja mingeid teaduslikke saateid vaadata. Nüüd käib ta ka korvpallis ja selle kahe trenni põhjal võib öelda, et talle endiselt meeldib.

Alexander jauras juba eelmisel aastal, et tahab korvpalli mängida…. Veel on ta tungivalt soovi avaldanud kitarriõppeks, aga ma olen täiesti veendunud, et ta ei kujuta ette muusikakoolis käimist. Alexander võib olla huvitatud pillimängust, aga mitte sellest solfedźost – nagu mina omal ajal. Kitarri asemel sobiksid talle rohkem trummid…

Annabel lõpetas kevadel muusikakooli ning jätkab sügisest lisa-aastal, et lihtsalt õppida paremini pilli mängima. See sindrinahk tunnistas mulle täna, et ta endiselt ei oska korralikult nooti lugeda… Ta on käinud muusikakooli 8 aastat ning veerib noodikirja. Tegelikult ma teadsin, et ta õpib suuremalt jaolt ettemängimise ja kuulmise põhjal, aga nüüd tunnistas ta seda mulle ka ise. Mul ükskõik, Annabel on superluks ka siis kui ta ei oska noodi järgi klaverit mängida.

Mina aga käisin ühel heal päeval metsas. Mets on teraapia.

Mulle meeldis, et kuusik oli tihe, et okkaid oli palju ja mulle meeldivad seened. Ma armastan kärbseseeni ja kivipuravikke. Metsas saab mõtted klaariks. Mida madalamale ma kummardusin, seda enam haises. Mingil hetkel haises suisa sita järele, ehkki ma seda oma silmaga ei näinud ja siis ma mõtlesingi, et mida sügavamalt ma kummardan, seda rohkem hakkab haisema ka päriselt. Ma ei ole õnnelik. Kõrgemal on vaade klaarim ja õhk puhtam.

Metsa minnes tundus kuidagi lootusetu see olukord, aga selg ees edasi rühkides ja seeni leides läks helgemaks. Polnud enam vahet, milline seen, aga kõik kokku oli hea!

Ja lootus tuli tagasi. Lootus ka isiklikus plaanis. Isegi siis, kui olukord tundub lootusetu, rühin ma edasi, kas või selg ees…