Eesriie langeb.

Eesriie langeb.

Ma pole viimastel päevadel suur asi inimene olnud. Siinkohal siis kirjutan, sest nii on minu jaoks kergem, ma ei taha küsimusi, sest mul ei ole endalgi vastuseid, ma ei taha teatud teemal rääkida- isekas nagu ma olen, ainult minu vajadused ja minu soovid. Ma tean seda, aga siinkohal tahan, et minu soove austatakse. Ei mingeid küsimusi ja ei puuduta seda teemat, kui tahan, räägi ise, jagan ise. Miks sellest siia kirjutada, kui see ei jää privaatseks? Sest ma ei oska rääkida, aga jagamine pidavat koormat kergendama, ma siis kirjutan…

Käisime Albertiga lastekliinikus. Aasta emana olin järelkontrolli unustanud ning poolest aastast sai siis aasta-poolteist… Seekord vahetasin arsti, mitte seetõttu, et eelmine ei sobinud, vaid juhtus nii, et meie arsti juurde pandud aeg jaanuaris mulle enam ei sobinud ja selgus, et teise juurde saab juba detsembris ning nii vahetasingi ringi. Ei mingeid pretensioone, ei midagi isiklikku.

Albertil tehti viimati kopsupilt aasta 2019 detsembris- see oli aeg, kui jooksime mööda arste, sest väike inimene köhis ja köhis ning lõppu ei paistnud. Olgu siis taaskord öeldud, et lastekliiniku EMO arst ei näinud vajadust läkaköha kahtlustada ning see on ka kirjas haigusloos, aga nagu hiljem selgus, siis just see tal oligi. Hiljem kanti haigusjuht suuremal olengul ette kui suur avastus. Olgu, ei mingit frustratsiooni.

Uus arst oli meie jaoks uus, tema jaoks olime meie uued… Palju küsimusi, palju ebalevaid vastuseid, ma just ei ole see kõige parem vanem, kes teab kõike. Nii raske on, sest Albert on ju meie argipäev. Kui Albert köhib suvel vähem või vähe, siis ma ei pruugigi seda tähele panna, sest see on meie jaoks Alberti puhul tavaline. Vajalikuks peeti Alberti kopsudest uus röntgen.

Vastus ei olnud ootuspärane ei arstile ega ammugi mitte meile: Alberti kopsujoonis on paremalt tihenenud, deformeerunud, langenud. Kõik analüüsid ja uued uuringud planeeritakse ajaks, kui peame minema Albertiga haiglasse neuroloogi poolt määratud uuringuteks. Kui ajust on vaja MRT-d, siis kopsudest CT-d, verest geneetilised uuringud tsüstilisele fibroosile. Kahtlus on bronhektaasidele, aga mis seda põhjustab, seda ei tea. Kaasasündidud kopsude väärareng, tsüstiline fibroos? Nagu neuroloogilistest asjadest veel vähe oleks…

Ja siis, miks ma ei räägi? Sest ma ei oska rääkida, ma ei taha rääkida… Lauri oli meiega koos linnas, käis mulle telefonile uusi kaasi ostmas ning siis tahtsime Alberti sööma viia, aga see ei õnnestunud plaanipäraselt, õhtul pidin vägisi uisutama minema ja… Mul oli nii paha tuju, on veel praegugi, anna põhjus ja ma hammustan, päriselt, verbaalselt ja haiget saame mõlemad. Et siinkohal palun minust eemale hoida ja kui ma lähenen, siis ärge seda teemat puudutage.

Ja nüüd ongi nii, et homsest läheb ralli lahti: kõik esmaspäevad on pühad, sest siis on peale lõunat Albertil logopeed ja tegevusterapeut, tõmban tööl käia nii, et saaks 18. rahulikult Albertiga haiglasse minna ja temaga olla. Kas ma võtan hoolduslehe? Ei, mulle ju ei maksta selle eest ning seetõttu vehin ka töötunde kuu alguses kõvasti teha, et saaks hiljem olla… Et saaks kasvõi ise taastuda. See on nagu pimedas rööbastel kõndimine, kui näed kaugel rongi tulemas ning ei tea, kas ta saab enne sind pidama või ei…

Pool jaanuarist on niiviisi ette planeeritud, et plaani B ei saa olla ning väiksemgi kõrvalekalle ei ole lubatud. Lauri on õnneks esimese nädala uuel aastal puhkusel ja edasi on mul graafik sätitud nii, et Lauri ja Mamma aitavad väikeseid hoida, tööl tuleb mul aga vahepeal käia nii öösel kui ka nädalavahetusel.

Albert on ise mega armas ja heasüdamlik poiss. Eile õhtul käis ta nagu kuutõbine enda ja meie voodi vahet, tegi muudkui pai, siblis sõrmekestega minu käe peal ning ajas katkematult sosinal omas keeles juttu. Albert on hakanud tihti naeratama, vahepeal tuleb silmadesse selline kaval läigatus ja suule mõnus muie, siis on teada, et miskit pakkus nalja ja kaval mõte on peas… Albert lappab raamatuid nii nagu seda pole meil veel keegi teinud, ta armastab joonistada, ok, sikerdada. Albert võtab vildikalt korgi pealt, sikerdab, paneb korgi eeskujulikult tagasi ja valib järgmise värvi- ei mingit marutamist, loopimist.

Albert uurib asju ning nende sisu: kuidas ikka autol rattad ringi liiguvad, kuidas see või teine asi töötab. Talle meeldib asju vaadata. Näiteks see Muumide küpsisetünn on praegu üheks tema suureks lemmikuks, tutvustasin talle seal aknal vaatavaid tegelasi ja talle meeldib. Ta ei pruugi küll rääkida, aga ta saab aru, ta mõtleb vaiskelt kaasa ja üksinda edasi.

Vot, et siis selline aastalõpp. Mis ma siis uuelt aastalt soovin? Tervist lastele ja et teil oleks ilus aasta!

Ahjaa, Alexanderil on tuulerõuged. Mina väidetavalt pole põdenud, aga ma olen paarteist aastat tagasi vaktsineeritud ühe süstiga, sest tookord polnud raha, et lasta endale teine süst ka teha…

Eesriie langes ning etendus jääb ära.