Pingutused Sassi sünnipäevaks.
Alexanderi sünnipäevaks oli plaan talle uus tuba kinkida. Tuba oli tal tegelikult olemas, aga uuenduskuuri polnud see kunagi meie poolt läbinud. Tegelikult oli Sassi sünnipäev lihtsalt heaks ettekäändeks, et midagi jälle ära teha.
Nagu ikka, tulevad head mõtted järsku ning nende realiseerimisega võib tekkida teatud takistusi. See on täpselt nagu talverehvide vahetamise ja esimeste külmadega- igal aastal tuleb see talv nõnda ootamatult…
Tark inimene võtab tasa ja targu ning lepib juba aegsasti mõne oskaja töömehega kokku, eksole. Idee oli kuldaväärt, aga tegijat ei olnud, sest kõigil, keda tööle oleks tahtnud, olid juba objektid suveks valmis ning käed-jalad tegemisi täis. Hurraaa… Aga ega siis midagi tegemata jää, tuleb teatud järeleandmiseid teha, kvaliteedis ja tervises või nii.
Lauril oli kinnisidee, et kamin peab teiselt korruselt kaduma. Eks ta õige oli, sest asus see ju Alexanderi toas ja tegelikult polnud sellel suuremat väärtust ka. Abrakadabra ja kamin oli kadunud. Hookuspookus ning kamina asemel olnud augu ette ilmus kips. Siis sai maagia ühtäkki otsa ning algas minu etteaste.
Korstnast vastu haigutav auk tuli kinni lappida. Sain hakkama. Selline prosta mäkerdamine mulle istub: mõelda pole vaja, lihtsalt plätserda nagu Sass liivakastis mudakooke teha. Siis tuli seda korstna külge hakata sirgeks krohvima. Noh, ma tean ju küll, et idee järgi peaks krohvi alla minema krohvivõrk…
Aga kuidas krohvivõrk sinna korstna külge saada? Noh, ma ei tea, kuidas teie, aga mina sain superatakiga: panin vähegi siledate ja sirgete kohtade peale punktikestega kinni. Et alla ei kukuks või nii. Minu esimene sooritus oli krohviga enne võrgu kinnitamist nii hale, et krohv koos võrguga mulle selga sadas. Nii masendav. Teate ju küll, kuidas müüriladujad segu pilluvad osavalt naks ja naks… ma pildusin ka, aga ikka plöts ja plöts sadas see alla põrandale. Niisiis, ma mökerdasin selle seina. Pahtlilabidaga. Pole vaja kritiseerida, ma alles õpin ametit. Küsisin kursavenna käestki nõu, abiks ikka: mingi suvalise jämedateralise müürisegu asemel sai siis antiikkrohv soetatud ja sellega oli päris mõnus tööd teha. Korstna sain enam-vähem sirgu ja suuremad augud kenasti peidetud. Superatakiga kinni kleebitud võrk hakkas muidugi lokkima ja seda tuli järjest lahti lõigata ja sirgu krohvi alla tõmmata, aga polnud ka hullu, teinekord teen paremini. Igatahes. Korstnast ma teile pilti ei tee. Tubli sooritus. Hindele kolm.
Pahteldada mulle ei meeldi- krohviga mökerdamine oli parem. Peenemad tööd on keerulised ja nõuavad elegantsust. Selle viimasega ma jällegi ei hiilga. Pealegi, mul käed nii jämedad ja kohmakad ka veel pealekauba. Lage värvisin lausa 3 korda, iiveldamiseni… Tapeet sai maha kistud ning seinad värvi alla. Ma olen ikka nii tubli: läbi higi ja pisarate ning iga vaba hetk… Ikka selleks, et Sassikese sünnipäevaks valmis jõuaks. Ennast kiitmast ma ei väsi, aga tegelikult väärib medalit minu väike Annabel, kes sellel ajal tsirkust all korrusel ohjas. Ilma tema panuseta poleks mina saanud ju midagi teha.
Värvi valisin ka mina: idee oli juba enne remonti. See on täpselt nagu Alexanderi nimegagi: see oli mul olemas juba enne teda, ma lihtsalt teadsin, et nii on. Sisetunne. Värvi puhul oli see võibolla isegi enda soovunelm või siis lihtsalt väike egolaks siia halli argipäeva.
Sinise lasin siis segada ning hall on Alpina struktuurvärv. Kusjuures, seda struktuurvärvi oli suisa lust seina kanda: paar õppevideot ja asi käpas. Tulemus tuli igatahes selline nagu pidi. Kusjuures, toa seinad olid eelnevalt kaetud triibulise tapeediga. Kiidan eelkäijate nutikat valikut ning oskuslikku paigaldust, sest olegem ausad, need seinad on ikka nii kõverad, et valus hakkab. Uuesti seda tuba tapeetida poleks ma küll nõus olnud. Talibani ähvardusel oleks võinud proovida, aga muidu mitte mingil juhul. Ma ei saa aru, kas vanasti tehti seinad nimelt kõverad või polnud lihtsalt reaalselt vahendeid neid sirgu ehitada. Vaene aeg ehk?
Kuna mul siin suvel nagunii midagi kodus teha pole, siis oli see remont selliseks mõnusaks ajaviiteks. Sass oli õnnelik ja Annabel vesistas kõrval: tahtis temagi endale ju sinist tuba… Mööblit on veel puudu, aga sellist nagu ma tahan, pole veel saanud, sest laost on otsas ja juba pikemat aega on tarnehäired. Vähemalt olemasolev on nõuetele vastav. Nii enam-vähem.
Sass pärandas oma vana voodi Albertile ja tema omakorda enda võrevoodi Hagenile. Taaskasutus, vaene aeg, vaesed lapsed. Õnneks nemad veel ei oska puudust tunda uutest asjadest. Kui nad vaid teaks, et riidedki on neil seljas ringluses. Vaesed lapsed, ma tihti ikka mõtlen, et pole neil vedanud minuga. Albert oli sellegi poolest venna vana voodi üle nii rõõmus, Hagen mitte väga, sest tema on endiselt minu kaisupõrnikas ning võrevoodis käib ainult karjumas.
Sass on igatahes rahul. Tundub, et selle toas võib nüüd mängida küll: täna õhtul nägi see välja nagu paras lahinguväli. Alexander teab, et tuba tehti talle, aga tegelikult on see kõikide mängutuba- lahke poisina pole tal midagi selle vastu, kui keegi sisse sajab ja koos temaga kõik laiali loobib. Seltsis ikkagi segasem.
Seinal olev unenäopüüdja on minu tehtud Sassi soovi järgi eelmisel aastal: tingimuseks oli, et seal peavad olema käbid. Alguses mulle see meisterdus üldse ei meeldinud, aga meie koju sobib see ideaalselt, see ongi täpselt seal, kus ta olema peab ja täpselt sellele, kes seda kõige rohkem soovis ja vajas.
Tuleb tunnistada, et peale “uue” toa saamist ei ole Sass enam ka öösiti karjunud. Samas, küll jõuab veel…. Huvitav on see, et oma karjumisi ta ise hommikul ei mäleta ning karjumise ajal temaga öösel kontakti saada pole võimalik. Tegelikult magab ta üldse ülimalt sügavalt. Nagu minagi kunagi ennevanasti.
Nii palju siis sellest. Kuna mul krohvimisest ning värvimisest käsi soe olevat, tuleb majas edasi liikuda… Eks näis. Ma muidugi ootan suure põnevusega. Põhirõhk sõnale ootan.