Pissihais, Hagen 4 ning kõike muud pudi ka!
Ääbiku sünnipäevast saati sügeles Hagen enda sünnipäeva järele: ronis sülle ning seletas suurte silmade ja pruntis musimopsuga, kuidas temal on homme sünnipäev ja nii iga päev ning mitu korda päevas. Millalgi see teema vaibus, saabusid jõulud ja kingitused ning hakkas lähenema Hageni sünnipäev.
Keegi süstis Hagenile selle teadmise, et varsti on tema sünnipäev ning nii siis see peaaegu neljane hakkas taaskord sügelema. Jõulud läksid, saabus aasta uus ning kadus jõulupuu. Mida Hagen ihkas sünnipäevaks? “Torti ja küünlaid ja kingitus ja kuusk,” vadistas väike inimene kiiresti. Kui kuuse alt sai kingitusi, siis ilmselt arvas väike inimene, et kuusk on loogiline element tema sünnipäeval. Kõik sai teostatud, kuid kuuske me tuppa siiski ei toonud.
Hagen valis peaasjalikult postkasti potsatanud Oma Maitse esikaanelt endale tordi ja nii oligi. Olen korra elus sefiiritorti teinud, aga siis voolas nimitegelane sealt pealt maha. Tegin piinliku täpsusega retseptis järge ajades talle sefiiritordi – roosa ja vahune nagu pildil. Hagen ja Albert sõid tordi kokkupanemise ajal juba rõõmsalt sefiir, minu jaoks oli ainuüksi tordi koostisosade nägemine öökima ajav. Tõele au andes tuleb mainida, et tordi tegemisele eelnes üks veidikene töine öö tööl…
Ma üldiselt olen see, kes tahab, et lastel oleks sünnipäeval minu enda tehtud tort, et neil oleks küünlaid puhuda ja tahaks neile kinkida ikka rohkem ja veel… Mitte alati, aga üldjoonetes hindele 4 olen need tordid kokku käkerdanud.
Päev enne sünnipäeva tõin Hagenile kimbu nartsisse, et need talle sünnipäeva hommikul ulatada. Lilledest oli tal sügavalt ükskõik, teda huvitas kõik muu. Panin siis selle õnnetu pihutäie kollaseid õisi tuppa lauale ja hakkasin pihta ettevalmistustega. Köögi ja toa vahet siblides viskas aeg-ajalt äratuntavalt ninna pissihaisu, aga kuna mul polnud lihtsalt füüsiliselt aega selle teemaga tegeleda, siis viskasin käega. Mammagi oli tundnud, et miskit on valesti… Lauas istudes sain lõpuks aru, kust viskas seda kust pissihaisu: keset toidulauda haisevad need kaunid kuldkollased nartsissid…
Igatahes oli Hagen rõõmus, küsis kõigilt külalistelt kingitusi, nautis uusi mänguasju ja oma erilist päeva. Vennike lootsi, et homme on jälle tema sünnipäev. Nii nad siis on siin: 4, 5, 9 ja 16.
Täna tegime poistega õues lumememme: Albert veeretas mulle palli number kaks ning palus, et ma selle kõige alumise palli peale tõstaks, Hagen vaatas eemalt ja otsustas, et tema panus on puukuuri räästa alla kogunenud lombis autodega sulistada. Peksin Alberti veeretatud palli väiksemaks ja punnisin tõsta, veeretasin pea ning püüdsin nurgelist lumememme ümaramaks siluda, Albert tõi kivikesi silmadeks ning sõi lund.
Alexander lendas koolist tulles uksest uuesti välja ja hakkas ka lumememme ehitama.
Kui juba kirjutamiseks läks, siisi lasen edasi. Paks lumi tuli maha, eksole. Suured hanged ja saun käivad kokku, lihtsalt seda võimalust ei saanud kasutamata jätta ning saunast lumme suisa tuli minna, see oleks nagu kohustus. Juba eelmisel aastal sai poisse ka hange pistetud, nii ka seekord. Hagen ja Albert istusid laval nagu pisikesed linnupojad ning siis lendasid hange, kõrvuni. Loomulikult nad karjusid ning siis istusid edasi rahuloleva muigega taas laval ning ajasid pekke kuumaks ja rääkisid, et mõnus oli ja teinekord jälle. Mina käisin saunast lumme 4 korda: viskasin selili ning vaatasin hetke kuud ja tähti, siis vehkisin lumeinglit teha ja jooksin fankitades sauna, sest ikka nii külmaks tõmbas.
Sass on saunatamise mõttes ka minu moodi, et kui on lumi, siis võtame viimast. Annabel läheb meil esimesena sauna, (naudib leili ja vaikust, lund ei taha) siis Sass. Seekord pidin Lauri Sassile seltsi saatma, sest poiss ei mõelnudki saunast välja tulla: ikka saunast lumme ja lumest sauna. Vaatasin aknast, kuidas tüüp rullis ennast lumes ning võttis viimast. Noh, Annabel tuli saunast, Sass läks ning mina hiilisin vaikselt järgi ja jäin õue varitsema, et Sass kinni krabada ja lumme lennutada, õnnestus. Aknast nähtu põhjal polnud tegelikult teda vaja üleni hange visata, sest ta rullis ennast ise mõnuga. Minu lumeinglite jälgedes valvas truult saunalisi Freya.
Aga täna on tunne, et lähen hulluks, sest Hagen muust ei räägi kui saunast. Vastasin, et homme lähme, aga ta aina korrutab ja vatrab nii, et mul hakkab vaikselt üle viskama. Mõelge ise, millise emotsiooni on väikesele inimesele loonud saunatamine.
Lõpetuseks Freyast: peninukk sai endale jope, sest vihma sajab ja ta lihtsalt ei lähe varju. Latte hoolitseb kenasti enda heaolu eest, aga see teine lihtsalt ei oska. Freya on lõpuks õppinud nautima toas olemist. Eelmisel talvel pidi teda väevõimuga tuppa ajama ning teinekord võttis see korralikult aega ja nõudis kannatust, seekord tuleb ta kutsumise peale jooksuga. Freya on üldse üks kummailne koer, sest kui ta tuppa saab, siis käib ta mul kannul nagu vari: trepis üles ja alla, kööki, diivani ette ja siis muudkui lakub jalgu. Ahjaa, vetsu tuleb ta ka järgi kui ukse lahti jätan, enam ei jäta. Ja ta nii naudib sügamist, paitamist ja kui saab siis ronib otsapidi sülle. Nüüd jope juurde tagasi tulles tahaks ju teada, kuidas talle siis riietus meeldib. Ei meeldi, aga kannatab ära. Kui Latte teda esimest korda eile sellega nägi, siis venis Latte kael nii pikaks nagu vaataks ei tea mis ilmaimet, läks ja nuusutas ning elas edasi. Vähemalt on pisikesel penil nüüd selg kuiv.
