September

Septembris muutub taas tavapärane elurütm: suvi ja puhkus on ametlikult meie jaoks läbi ning algab töö, töö, töö. Ka õppimine on töö, niisamuti lasteaed.

Väikesed poisid ootasid väga lasteaeda minekut! Mõtlesin, et hakkan neid augusti algul juba vaikselt ettevalmistama, aga selgus, et nad olid valmis kohe minema ja nii siis ketras see lasteaia teema pea terve kuu, sest väikesed inimesed arvasid tihiti, et kohe homme ongi minek, aga seda homset tuli oodata.

Otsustasin, et ilus on, kui ka neil algab koos suurematega ühes septembriga. Teisel septembril surusin mõlemale poisile kimbu saialilli pihku ja oligi minek. Lasteaed sai juurdeehituse ning uude majja kolis ka Hageni ja Alberti rühm. See on nii suur privileeg, et minu väiksemad said uude majja, sest seal on niiiii ilusad liigendatud ruumid, suured aknad, põrandaküte ja see on minu viimane kokkupuude lasteaiaga… Peamine on siiski see, et õpetajad on samad, sest nendega kohtumist ootasidki poisid kõige rohkem ning minule nad meeldivad ka, ma usaldan neid ning mul süda rahul.

Ja mina ootasin veel vaikust. Häbi, häbi, häbi. Nii piinlik! Olin esmaspäeva ja teisipäeva vabaks võtnud ning viisin poisid lasteaeda kohe pikkadeks päevadeks, et puhata. Ja ma magasin, lihtsalt magasin ning ei teinud midagi. Teisipäeval käisin korra linnas ja siis jälle magasin, ma magan öösiti endiselt halvasti, ju siis ei puhka hommikuks välja. Tean, et poistel oli lasteaias tore ja minul lihtsalt on vaja aega, et olla.

Õpetja kutsub Hagenit ja Albertit “vennad Lõvisüdamed”. Poisid on väga palju kiita saanud nii rühma õpetajatelt kui ka direktorilt, sest suvega olevat toimunud suur hüpe. Isegi liikumisõpetaja olevat öelnud, et poisid on hoopis teised. Teisel päeval oli Albert rühmas mitmel korral nutma puhkenud ja ikka nii, et näost lapiline. Õpetaja arvas, et ehk hakkab haigeks jääma, mina pakkusin aga, et äkki tegi keegi hingele haiget. Järgmisel päeval raporteeris kasvataja, et tõesti, Albert on jube solvuja ning eelmise päeva pisarad olidki ilmselt tingitud hingevalust.

Albert köhib jälle ning Hagenil on nina tatine. Kodus on tõmmatud poolpaljalt ja paljalt hiliste õhtutundideni õues terve suve olenemata ilmast ning ei midagi, paar päeva lasteaias ja kohe nohu. Olen lihtsalt sõnatu. Keegi tõmbas tööl vingu üles, et kui laps on haige (nohune või köhiv laps seda ju ongi!), siis tuleb(!) kodus olla. Albertile otsa vaadates ei saakski ma kunagi tööle tulla ja vb olekski kõigile nii parem, aga mina miskipärast armastan oma tööd ning kõigi rõõmuks tulen ja olen.

Magasin öövalvest enast täna sirgu ning tõin poisid peale lõunat koju, et nendega uuest tuttu minna. Hagen istus lasteaia ette maha ja üürgas nutta, sest tema ei taha tuttu, tema tahab mängida, ometigi me magasime kõik koos.. Albert oli leplikum, protestis paar korda, aga siis andis alla – Albert ongi pehmeke, selline heasüdamlik ja abitu, Hagen seevastu vastand vennasele. Hagen on nagu Sass ja Sass on nagu mina. Albert ja Annabel on teistsugused.

Kõige suuremat muutust peab ilmselt läbi tegema Annabel, aga mul on nii hea meel, et vähemalt koolitee ja unetunnid on jäänud samaks. See on tõeline õnn, et meil on põhimõtteliselt kohe kõrval väga hea tasemega riigigümnaasium ning veel suurem õnn on see, et Annabel on selline nagu ta on: kohusetundlik, püüdlik, vaikne, viisakas, lahke ja armas.

Augusti lõpus oli Annabel NRG korraldatud laagris, siis kohe järgnes aktus ning sama päeva õhtul ka rebaste ristimine ning esmaspäeval algas täiemahuline õppetöö. Keemias tehti taset kontrolliv töö ning nõrga tulemuse saanud lastele on kohustuslik käia lisatundides, Annabel õnneks nende hulgas ei olnud, ka eesti keeles sai ta etteütluse väga headele tulemustele. Kiidab, et klassikaaslased suhtlevad palju, inimesed tunduvad huvitavad ning toredad, sama räägib ta õpetajate kohta. Laagri raames füüsikateemalisest tunnist oli ta suisa vaimustunud. Plaanid on paigas huviringide osas ning ka muusikakoolis jätkab siis juba 10. aastat. Lauri küsis täna, kas ta ka kõike jõuab, Annabel tõmbas lõua vastu rinda ning vastas altkulmu naeratades, et küll jõuab.

Jällegi on nii suur rõõm, et koolitee on vaid loetud minuteid pikk ning tal on võimalus käia mitmekesistes huviringides. See on nii oluline, et lastel oleks tore ja turvaline!

Toredusest nii palju, et juba teisel koolipäeval teatas Sassi klassiõde talle, et poisil on koledad juuksed. Sass ütles vastu, et vaadaku peeglisse, kole on tal peeglis. No on ikka minu poja! Oleme kodus mitmetest teemadest rääkinud ja sellest, kuidas toima tulla ühe või teise olukorraga ning tundub, et poiss saab kenasti aru. Aru võib ju saada ja vastu hakata, aga juurdlema hakkab ta ikka nende teemade üle, kasvõi näiteks selle üle, et äkki ongi juuksed koledad. Ostsin talle muuhulgas juuksevaha tuunimiseks ja nüüd on ta sellest vaimustuses…

Mina muidugi lähen nii närvi, et kuidas üldse võib olla nii, et keegi kritiseerib teise välimust, mis kodud need sellised on?

Ah, ma ju tegelikult ise ka ei tea, millised veel mu väiksed poisid on või mida keegi minust ja minu Sassist arvab. Sass ju vihkab lugemist ja kirjutamist… millisest kodust tuleb selline poiss, kas seal ei väärtustata haridust, kas seal ei tegeleta lastega, mis vanemad need küll on? Ma võin ennast jalgupidi lakke riputada, aga ta lihtsalt ei taha lugeda, terve suve olen tegelenud kohustusliku kirjandusega ning töölehti pole ikka saanud teda täitma panna, aga pane teda lilli korjama või peadpidi liivakasti kaevuma, siis on kohe kohal. Kodus on nagu pöörane, aga koolis on sõnakuulelik ja tubli. Noh.

Lillede korjamisest: maja ees olid ennast sambla seest välja ajanud mahlaka varrega sügiskrookused ning Albert kitkus (!) need üles. Kui ta tuppa astus ja ma neid tal pihus nägin, siis sisemiselt röögatasin, kuid õnneks ei jõudnud midagi halba valjusti öelda, sest see peaaegu viiene seisis käsi pikkas ja ütles nii ilusasti: “Emmele lilled!” Noh, lõikasin varred lühemaks ja panin vaasi. See vaas tõmmati eile lauale minu läpaka peale laiali ühes veega. Õnneks oli arvuti kinni.

Hagenile meeldib kollaseid kaselehti mulle korjata ning muru seest kollaseid õisi mulle tuua: “Palu emme, palu.” Palu on palun. Täna tõi ta mulle voodisse näiteks punase mustikalehe, vaheldus kollasele.

Rääkisin siin ajast iseendale ja puhkusest. Mul oli puhkus, või siis ei olnud. Olen mõelnud, et ma ei taha enam enda elust jagada, aga siin ma olen. Kohusetundest,või siis teen seda teraapiana. Võiksin ju kirjutada niisama taskusse ja ei peaks seda jagama. Tegelikult olen ma kirjutanud ka selliseid asju, mida ma ei jaga ning ei jaga ka.

Ma ei peaks nüüd jagama järgnevaid mõtteid, kuid ometigi… Naah, ma kustutasin lõigu ära.